See ongi mu klass, kellega ma kaks ilusat nädalat koos veetsin.
Sunday, October 25, 2009
Friday, October 23, 2009
Reede
Eilne öö tõi Vastseliinasse udu. See süngus saatis mind ja mu kogukonda terve hommiku. Ümbritsev aur oli ka esimeseks asjaks, mida hommikul aknast ja natuke hiljem õues vaadelda. Üritada arvata, mis on vahuse õhu taga.
Kodust lahkununa peitis udu taga end meeldiv üllatus. Catu ootas mind ja Annut oma õega konstaablipunkti juures. Vaatamata mu viimasele koolipäevale VGs nakatas ta optimism ja särav rõõmsus. Ärgem unustagem, vikerkaare teises otsas on kuld :O).
Terve koolipäev oli armas ja soe. Justkui lahkumine pärast külaskäiku armastatud vanaema juurest, keda pole ammu näinud. Parem veelgi.
Esimeseks tunniks oli füüsika. Kindlasti olen eelnevalt kirjeldanud oma toredat õpetajat, kes oli sama tore ka täna. Esimene pool tunnist oli klass võrdlemisi vaikne. Õpilased olid veidi unised. Ja mis üle kõige, korrati ajaloo kontrolltööks, mis tuli juba järgmisel tunnil. Teine pool, mille saab omakorda veel kaheks pooleks jaotada, hakkas virgas õppetöö, mis katkes pauguga. Üks tädi kutsus direktori klassiruumist välja. Oluline kohtamine. Kena kärmusega lõpetas ta ülesande tahvlil, andis peatüki lugemiseks ja lahkus nagu tuhat tulist täkku tema kannul. Nojah, mis seal siis ikka. Terve klass võttis kätte ja seda peatükki... ei lugenud.
Alguse sai vestlusklubi. Piret ja mina vestlesime hämast ja kuidagi läks jutt silmaringile. Millegi pärast oli ta nii enesekriitiline :O(.
Ja saigi tund läbi. Iseseisvalt, klassipoolse suunitlusega. Sirge siht viis ajaloo klassi, vapralt rind kõigil puhvis astumaks vastu kurjale kontrolltööle. Õpetaja pehmus ja tunni alguses teatas, et teeb pool planeeritud tööst.
Vahetunni veetsin vaikselt õpikut sirvides, aga mitte mõttega. Need olid mul mujale rännanud. Millelegi hägusele. Tühi tunne oli, mu klass on mulle täitsa omaks saanud. Aga nukrutseda pole vaja, liiga palju head asja viskaks kopa ette. Pigem tagasi oma vanasse rutiini pöörduda ja mäletada hea sõnaga: "Kui mina kord tsivilisatsioonist kõrvale pöördusin..."
Kontrolltöö või kuidas seda ka kutsuda koosnes kirjalikust arutelust. Tuli vastata ühele õpiku küsimusele. Teine pool sellest tuleb klassil teha uue veerandi esmaspäeval, w00t. Pingeline pastakakrõbin vallutas klassi, kuigi ausalt öeldes olin ma rohkem ametis oma häma genereerimisega, kui ümbrutseva jälgimisega. Häma tuli mul ilus, kuigi ajas mu enda kulmu kipru. Siiski, piisas, et ma ise peaaegu uskuma jäin.
Kui kõik tööd said tehtud, hakkas õpetama jutlema, kuigi de jure pidavat võtma mu töö esimesena kontrollimiseks kohe ette (mitte, et ta sellele momendiks pilku ei heitnud). Jutu sisu tegi kiire hüppe. Kuidagi märkamatult kulmineerus teema minu kutsumisest Tallinna saksaks pealt e-koolile ja selle ebaõnnestumisele. Raiko ja õpetaja leidsid peaaegu, et ühise keele. Ikka vana hea päevik päästab.
Aga minu huvid olid endiselt KT tulemuse juures. Selle sain ma ka teada, algas vahetund ja õpetaja ning mina jäime klassi. Ta uuris mu tööd, kirjutas sinna kenasti ja pani viie. Lisaks rääkis ta oma nooruspõlvest Saaremaal malevas ja näitas üles lakkamatut huvi mu ajaloo õpetaja Siimani vastu.
Vahetund aga jätkus. Järgmiseks tunniks oli matemaatika, mis sai toimuma füüsika klassis. Ootasin seal ukse ees pingil ja leidsin jälle meeldivaks vahepalaks oma klassikaaslastega juttu ajada. Küsides kooli õpetajate kohta sai teada kõike huvitavat. Parajaks fruktiks tundus Mati olevat, kellest oli kõige rohkem juttu. Tema ja ta kontrolltööd füüsikas, kus ta teadlikult lahkub korraks tagaruumi, et õpilased saaksid natuke spikerdada. Müüt levib, et tal on vahendid, kuidas sealt klassi piiluda.
Ja kõike muud naljakat õpetajate kohta. Siiski oli vestluses ka oluline iva, mida märkida. Röökimine aitab klassis korda hoida, selgrootus mitte. Nii need asjad siis Vastseliinas käivad.
Ahjaa, mu viis sai ka bashi - Viktor andvat hindeid näo järgi :O(.
Eelviimane tund aga hakkas ja kõik liikusime endistele kohtadele füüsika klassis. Matemaatika jaoks siiski (õige klass oli üheksandike poolt hõivatud - täna oli neil kui ka 12. klassil proovieksam).
Matemaatikas võtsime enne lõppu veel uue teema. Piret võttis vabaduse mu õpikust vaadata. Ta vist enda oma ei viitsinud avada. Mis seejuures kurb, revanši jaoks mul võimalus puudub.
Tund iseenesest liikus rahulikus ja töises tempos. Idüll ja ilu, arvud ja rahu.
Enne viimast tundi tuli pikkpikkpikk vahetund. Või siis ka mitte nii pikk, aga enam-vähem kõik meie klassist läksid sööma. Ainsateks anomaaliateks peale minu olid Raiko ja Kristin. Nad läksid bussi peale, seega lahkusid koolimajast. Ütlesin neile tsau.
Enne või pärast seda ajasin juttu õpetajaga, kes vestles minuga kõike head paremat seoses peamiselt mu uurimistöö teemaga ning lubas siis klassi jääda. Olin üksi, täitsin füüsika vihikus olevat päevaraamatut. See on spetsiaalselt päevas toimunu jaoks eraldatud ala, mida ma ka praegu kasutan, meenutamaks toimunud sündmusi.
Õige pea liitus minuga Saso. Ta sõi jäätist. Siis tuli veel paar inimest. Ka nemad sõid jäätist. Kõik sõid jäätist: see oli sööklas magustoiduks (mmm). Keegi ei jäänud ka ilma, k.a. mina. Kristjan tõi ka mulle ühe. Mõelda vaid, mõni väike laps jäi minu pärast nälga. Oli ka hullemaid, nagu Piret, kes sisenes klassi kolme jäätisega, jättes ühe neist veel poolikuna terveks tunniks lauale sulama.
Siis liikus jutt aga millelegi salapärasele. Millelegi organiseeritule (ei, mitte kuritegevusele). Minule oli üllatus, väidetavalt isegi kaks. Esimene neist oli "Vastseliina Gümnaasiumi almanahh", kus ka kaks Jane teost pesitses. Teine, nooo, seda ma näen esmaspäeval Tartus :O).
Tund algaski selle üllatusega, mille tarbeks Annika pidas kena kõne ja ulatas ka kingi üle. Õpetajagi naeratas selle armsa tseremoonia üle. Ma ka. Bioloogias tegime viimase spurdi enne vaheaega. Olime tõsised, tegime tööd ja seejärel, puhkus ja vabadus.
Garderoobis oli südamlik hüvastijätt kõigiga. Olen andnud lubaduse kindlasti veel Vastseliinat külastada, ent mitte õppetöö asjus. Tore oleks oma klassi veelkord näha :O).
Päev on senimaani olnud ilus ja voolav. Vaheaja algust kuulutas õpilastest ummistatud alevi keskus, järjekord poes ja pangaautomaadi taga. Uimane väikelinn ja unisusele kalduv päev. Veerand õppeaastast on lõppenud ja kõigil on käes nädala jagu vabadust. Minu puhul on asi erinev. Pöördumine vanasse rutiini ja teisest elukonnast lahkumine. Olete näinud filmi "Kaldale uhutud"? Jah, see sama, kus Tom Hanks leiab Wilsoni-nimelisest võrkpallist omale sõbra. Ka seal vaatas peategelane illuminaatorist välja ja vaatas igatsusega tagasi saarele, kust esialgu nii varmas oli põgenema.
Õnneks on Vastseliinasse alati tagasitee, kuigi... taga künkal teeb põllul tööd traktor. On tunne, et need kaks nädalat enam kunagi ei kordu.
Kodust lahkununa peitis udu taga end meeldiv üllatus. Catu ootas mind ja Annut oma õega konstaablipunkti juures. Vaatamata mu viimasele koolipäevale VGs nakatas ta optimism ja särav rõõmsus. Ärgem unustagem, vikerkaare teises otsas on kuld :O).
Terve koolipäev oli armas ja soe. Justkui lahkumine pärast külaskäiku armastatud vanaema juurest, keda pole ammu näinud. Parem veelgi.
Esimeseks tunniks oli füüsika. Kindlasti olen eelnevalt kirjeldanud oma toredat õpetajat, kes oli sama tore ka täna. Esimene pool tunnist oli klass võrdlemisi vaikne. Õpilased olid veidi unised. Ja mis üle kõige, korrati ajaloo kontrolltööks, mis tuli juba järgmisel tunnil. Teine pool, mille saab omakorda veel kaheks pooleks jaotada, hakkas virgas õppetöö, mis katkes pauguga. Üks tädi kutsus direktori klassiruumist välja. Oluline kohtamine. Kena kärmusega lõpetas ta ülesande tahvlil, andis peatüki lugemiseks ja lahkus nagu tuhat tulist täkku tema kannul. Nojah, mis seal siis ikka. Terve klass võttis kätte ja seda peatükki... ei lugenud.
Alguse sai vestlusklubi. Piret ja mina vestlesime hämast ja kuidagi läks jutt silmaringile. Millegi pärast oli ta nii enesekriitiline :O(.
Ja saigi tund läbi. Iseseisvalt, klassipoolse suunitlusega. Sirge siht viis ajaloo klassi, vapralt rind kõigil puhvis astumaks vastu kurjale kontrolltööle. Õpetaja pehmus ja tunni alguses teatas, et teeb pool planeeritud tööst.
Vahetunni veetsin vaikselt õpikut sirvides, aga mitte mõttega. Need olid mul mujale rännanud. Millelegi hägusele. Tühi tunne oli, mu klass on mulle täitsa omaks saanud. Aga nukrutseda pole vaja, liiga palju head asja viskaks kopa ette. Pigem tagasi oma vanasse rutiini pöörduda ja mäletada hea sõnaga: "Kui mina kord tsivilisatsioonist kõrvale pöördusin..."
Kontrolltöö või kuidas seda ka kutsuda koosnes kirjalikust arutelust. Tuli vastata ühele õpiku küsimusele. Teine pool sellest tuleb klassil teha uue veerandi esmaspäeval, w00t. Pingeline pastakakrõbin vallutas klassi, kuigi ausalt öeldes olin ma rohkem ametis oma häma genereerimisega, kui ümbrutseva jälgimisega. Häma tuli mul ilus, kuigi ajas mu enda kulmu kipru. Siiski, piisas, et ma ise peaaegu uskuma jäin.
Kui kõik tööd said tehtud, hakkas õpetama jutlema, kuigi de jure pidavat võtma mu töö esimesena kontrollimiseks kohe ette (mitte, et ta sellele momendiks pilku ei heitnud). Jutu sisu tegi kiire hüppe. Kuidagi märkamatult kulmineerus teema minu kutsumisest Tallinna saksaks pealt e-koolile ja selle ebaõnnestumisele. Raiko ja õpetaja leidsid peaaegu, et ühise keele. Ikka vana hea päevik päästab.
Aga minu huvid olid endiselt KT tulemuse juures. Selle sain ma ka teada, algas vahetund ja õpetaja ning mina jäime klassi. Ta uuris mu tööd, kirjutas sinna kenasti ja pani viie. Lisaks rääkis ta oma nooruspõlvest Saaremaal malevas ja näitas üles lakkamatut huvi mu ajaloo õpetaja Siimani vastu.
Vahetund aga jätkus. Järgmiseks tunniks oli matemaatika, mis sai toimuma füüsika klassis. Ootasin seal ukse ees pingil ja leidsin jälle meeldivaks vahepalaks oma klassikaaslastega juttu ajada. Küsides kooli õpetajate kohta sai teada kõike huvitavat. Parajaks fruktiks tundus Mati olevat, kellest oli kõige rohkem juttu. Tema ja ta kontrolltööd füüsikas, kus ta teadlikult lahkub korraks tagaruumi, et õpilased saaksid natuke spikerdada. Müüt levib, et tal on vahendid, kuidas sealt klassi piiluda.
Ja kõike muud naljakat õpetajate kohta. Siiski oli vestluses ka oluline iva, mida märkida. Röökimine aitab klassis korda hoida, selgrootus mitte. Nii need asjad siis Vastseliinas käivad.
Ahjaa, mu viis sai ka bashi - Viktor andvat hindeid näo järgi :O(.
Eelviimane tund aga hakkas ja kõik liikusime endistele kohtadele füüsika klassis. Matemaatika jaoks siiski (õige klass oli üheksandike poolt hõivatud - täna oli neil kui ka 12. klassil proovieksam).
Matemaatikas võtsime enne lõppu veel uue teema. Piret võttis vabaduse mu õpikust vaadata. Ta vist enda oma ei viitsinud avada. Mis seejuures kurb, revanši jaoks mul võimalus puudub.
Tund iseenesest liikus rahulikus ja töises tempos. Idüll ja ilu, arvud ja rahu.
Enne viimast tundi tuli pikkpikkpikk vahetund. Või siis ka mitte nii pikk, aga enam-vähem kõik meie klassist läksid sööma. Ainsateks anomaaliateks peale minu olid Raiko ja Kristin. Nad läksid bussi peale, seega lahkusid koolimajast. Ütlesin neile tsau.
Enne või pärast seda ajasin juttu õpetajaga, kes vestles minuga kõike head paremat seoses peamiselt mu uurimistöö teemaga ning lubas siis klassi jääda. Olin üksi, täitsin füüsika vihikus olevat päevaraamatut. See on spetsiaalselt päevas toimunu jaoks eraldatud ala, mida ma ka praegu kasutan, meenutamaks toimunud sündmusi.
Õige pea liitus minuga Saso. Ta sõi jäätist. Siis tuli veel paar inimest. Ka nemad sõid jäätist. Kõik sõid jäätist: see oli sööklas magustoiduks (mmm). Keegi ei jäänud ka ilma, k.a. mina. Kristjan tõi ka mulle ühe. Mõelda vaid, mõni väike laps jäi minu pärast nälga. Oli ka hullemaid, nagu Piret, kes sisenes klassi kolme jäätisega, jättes ühe neist veel poolikuna terveks tunniks lauale sulama.
Siis liikus jutt aga millelegi salapärasele. Millelegi organiseeritule (ei, mitte kuritegevusele). Minule oli üllatus, väidetavalt isegi kaks. Esimene neist oli "Vastseliina Gümnaasiumi almanahh", kus ka kaks Jane teost pesitses. Teine, nooo, seda ma näen esmaspäeval Tartus :O).
Tund algaski selle üllatusega, mille tarbeks Annika pidas kena kõne ja ulatas ka kingi üle. Õpetajagi naeratas selle armsa tseremoonia üle. Ma ka. Bioloogias tegime viimase spurdi enne vaheaega. Olime tõsised, tegime tööd ja seejärel, puhkus ja vabadus.
Garderoobis oli südamlik hüvastijätt kõigiga. Olen andnud lubaduse kindlasti veel Vastseliinat külastada, ent mitte õppetöö asjus. Tore oleks oma klassi veelkord näha :O).
Päev on senimaani olnud ilus ja voolav. Vaheaja algust kuulutas õpilastest ummistatud alevi keskus, järjekord poes ja pangaautomaadi taga. Uimane väikelinn ja unisusele kalduv päev. Veerand õppeaastast on lõppenud ja kõigil on käes nädala jagu vabadust. Minu puhul on asi erinev. Pöördumine vanasse rutiini ja teisest elukonnast lahkumine. Olete näinud filmi "Kaldale uhutud"? Jah, see sama, kus Tom Hanks leiab Wilsoni-nimelisest võrkpallist omale sõbra. Ka seal vaatas peategelane illuminaatorist välja ja vaatas igatsusega tagasi saarele, kust esialgu nii varmas oli põgenema.
Õnneks on Vastseliinasse alati tagasitee, kuigi... taga künkal teeb põllul tööd traktor. On tunne, et need kaks nädalat enam kunagi ei kordu.
Thursday, October 22, 2009
Neljapäev
Hommik. Vaikne nii enam-vähem. Selline rõske ja hämar hommik. Kusjuures terve päev on vihmane olnud.
Esimeseks tunniks oli kunstiajalugu. Ja ohoo üllatust, KT. Teemaks oli Rooma kunst, mis minu õnneks oli väga kerge ja mul eelmisel aastal juba läbitud (btw, me oleme Tallinnas oma kunstiajaloos eespool ka siinsest abituuriumist).
Üllatuseks puudusid Tasso ja Piret tunnist (nende vabanduseks oli bussist mahajäämine, aga kunagi ei või teada). KTga jätkates - meil tekkis 25 min vaba aega. Klass sai äärmiselt kähku valmis oma tööga. Tundi jätkas üks armas kunstiline multifilm, millesse keegi küll kahjuks ei süvenenud. Ise veetsin aega ~pinginaabri Jaanikaga juttu puhudes. Nii lõppes ka see tund.
Vahetunnis käisin 2. korda oma kahe nädala jooksul kooli WCs. Need on nii esteetilised, et nutt tuleb kurku ja portselan puruneb kildudeks. Noh, ehk mitte päris nii, aga käimlas pole kabiine, vaid kodune eraldi ruum ühe potiga. Mitu sellist käimla ust on järjest mööda koridori. Ühte sellisesse ma ka sattusin.
Selle ambitsioonika saavutusega mu vahetund aga ei lõppenud. Läksin 0-korrusele, kus omadega pingil istudes-hängides-hangudes märkasin Annelat. Ta soovis mind näha ka. Rääkisime uurimistööst, kus Tallinnas kirjutatakse esse ja Vastseliinas kirjutatakse niisamuti. Teemaks muidugi linnas/maal elamine.
Keemia oli viisakas. Teemaks taaskord pürolüüs, mida meie koolis käsitleti vaid põgusalt. Oh boy oh boy. Irjast saab kunagi tubli professor, seletab ta ju hästi. Lihtsalt klass ei tööta kaasa. Ma sain oma viimase võimaluse tahvli ees hiilata, aga sellegipoolest ei õnnestunud see.
Vahetund taaskord. Ajasin omadega juttu. Mõtlesin küll eesti keele KTks korrata, aga ei viitsinud ka. Vähemalt ma mõtlesin sellele korra. Tund tõi aga teisi tuuli. Isegi, kui ma korranud oleks, puudunuks mul piisav materjal, et mõnele küsimusele töös vastata. Loodetavasti saan ma parema hinde, kui Jane siiski Tallinnas sama asja eest (3+, hahahha). Tuleb tõdeda, et kaht vastust piilusin Pireti töö pealt.
Tund sai mõnele meist kiiresti läbi. Töö sai nimelt valmis. Seega viisime sammud poe poole (jah, mul polnud sularaha kaasas, seega Alevis kaardimakse ja ulalaa) Ostsin sealt küüslaugu baguette'i, ja selle sai oli isegi pehme! Kooli tagasi jõudes oli vahetund 2 minutit kestnud. Sellega mu vahetund aga läbi ei olnud. Garderoobis ajasin taaskord omadega juttu, kuniks Lennart ja keegi veel tulid mind pildile kutsuma. Just nimelt. Geograafia klassis oli üks tädi, kes klõpsutas kaamerasse kogu meie klassi. Jane puudus vist. Õhtul hiljem hirmutati mind, et see pilt läheb kindlasti kohalikku vallalehte.
Geograafia oli tavapärasest väheke lõbusam. Tehti ettekandeid ja räägiti maailma majandusorganisatsioonidest. Silm ei vajunud kinni, mis on hea näitaja.
Matemaatika oli seda enam põnevust tekitav. Sain õrna hasardi sisse ülesannete lahendamisega. Siiski paistab, et me teeme siin poole vähem ülesandeid, kui Tallinnas. Aga pole hullu.
Poole tunni pealt lahkusime vaatama aulas toimuvat martsipaniüritust. Väiksemad maalisid ja voolisid martsipani ise ja meil oli võimalus raha letis raisata. Kõik koos tagasi tundi jõudnud, jätkasime ülesannetega.
Vahetunnis kordasid kõik paaniliselt vene keele jaoks. Sõnade töö oli tulemas. Tõtt-öelda olid paljud juba terve päev neid sõnu vaadanud nagu üks hull tüüp Mustamäel peeglisse vaatab. Tunni algus - pinge laes. Ja 31 sõna. Vaatamata asjaolule, et mu töö oli läbikukkumine, jätkas Kall minuga sõbralikul lainel.
Esialgu rääkisime ilmakaartest ja muust taolisest ning siis vaatasime eriti sürri multikat arvutist. Õpetaja otsis youtube'ist Doktor Aipoliti multika ja me kõik vaatasime seda. Seejärel kuulsime, et mõnikord on hea sellist multikat vaadata ja et õpetajale meeldivad need rohkem kui USA kommerts-sõnnik. Natuke pereelust juttu sealjuures ja saigi tund läbi. Peatusin kenasti ja jätsin õpetajaga hüvasti, saades adjöökingiks kaks šokolaadi ja helded sõnad.
Merit, Henzzaa ja Annu läksid ees juba koju ära ja mina suundusin informaatikasse, millest ma ei viitsi kirjutada.
Selline see koolipäev oligi. Kass kastreeritakse homme. :O(
Esimeseks tunniks oli kunstiajalugu. Ja ohoo üllatust, KT. Teemaks oli Rooma kunst, mis minu õnneks oli väga kerge ja mul eelmisel aastal juba läbitud (btw, me oleme Tallinnas oma kunstiajaloos eespool ka siinsest abituuriumist).
Üllatuseks puudusid Tasso ja Piret tunnist (nende vabanduseks oli bussist mahajäämine, aga kunagi ei või teada). KTga jätkates - meil tekkis 25 min vaba aega. Klass sai äärmiselt kähku valmis oma tööga. Tundi jätkas üks armas kunstiline multifilm, millesse keegi küll kahjuks ei süvenenud. Ise veetsin aega ~pinginaabri Jaanikaga juttu puhudes. Nii lõppes ka see tund.
Vahetunnis käisin 2. korda oma kahe nädala jooksul kooli WCs. Need on nii esteetilised, et nutt tuleb kurku ja portselan puruneb kildudeks. Noh, ehk mitte päris nii, aga käimlas pole kabiine, vaid kodune eraldi ruum ühe potiga. Mitu sellist käimla ust on järjest mööda koridori. Ühte sellisesse ma ka sattusin.
Selle ambitsioonika saavutusega mu vahetund aga ei lõppenud. Läksin 0-korrusele, kus omadega pingil istudes-hängides-hangudes märkasin Annelat. Ta soovis mind näha ka. Rääkisime uurimistööst, kus Tallinnas kirjutatakse esse ja Vastseliinas kirjutatakse niisamuti. Teemaks muidugi linnas/maal elamine.
Keemia oli viisakas. Teemaks taaskord pürolüüs, mida meie koolis käsitleti vaid põgusalt. Oh boy oh boy. Irjast saab kunagi tubli professor, seletab ta ju hästi. Lihtsalt klass ei tööta kaasa. Ma sain oma viimase võimaluse tahvli ees hiilata, aga sellegipoolest ei õnnestunud see.
Vahetund taaskord. Ajasin omadega juttu. Mõtlesin küll eesti keele KTks korrata, aga ei viitsinud ka. Vähemalt ma mõtlesin sellele korra. Tund tõi aga teisi tuuli. Isegi, kui ma korranud oleks, puudunuks mul piisav materjal, et mõnele küsimusele töös vastata. Loodetavasti saan ma parema hinde, kui Jane siiski Tallinnas sama asja eest (3+, hahahha). Tuleb tõdeda, et kaht vastust piilusin Pireti töö pealt.
Tund sai mõnele meist kiiresti läbi. Töö sai nimelt valmis. Seega viisime sammud poe poole (jah, mul polnud sularaha kaasas, seega Alevis kaardimakse ja ulalaa) Ostsin sealt küüslaugu baguette'i, ja selle sai oli isegi pehme! Kooli tagasi jõudes oli vahetund 2 minutit kestnud. Sellega mu vahetund aga läbi ei olnud. Garderoobis ajasin taaskord omadega juttu, kuniks Lennart ja keegi veel tulid mind pildile kutsuma. Just nimelt. Geograafia klassis oli üks tädi, kes klõpsutas kaamerasse kogu meie klassi. Jane puudus vist. Õhtul hiljem hirmutati mind, et see pilt läheb kindlasti kohalikku vallalehte.
Geograafia oli tavapärasest väheke lõbusam. Tehti ettekandeid ja räägiti maailma majandusorganisatsioonidest. Silm ei vajunud kinni, mis on hea näitaja.
Matemaatika oli seda enam põnevust tekitav. Sain õrna hasardi sisse ülesannete lahendamisega. Siiski paistab, et me teeme siin poole vähem ülesandeid, kui Tallinnas. Aga pole hullu.
Poole tunni pealt lahkusime vaatama aulas toimuvat martsipaniüritust. Väiksemad maalisid ja voolisid martsipani ise ja meil oli võimalus raha letis raisata. Kõik koos tagasi tundi jõudnud, jätkasime ülesannetega.
Vahetunnis kordasid kõik paaniliselt vene keele jaoks. Sõnade töö oli tulemas. Tõtt-öelda olid paljud juba terve päev neid sõnu vaadanud nagu üks hull tüüp Mustamäel peeglisse vaatab. Tunni algus - pinge laes. Ja 31 sõna. Vaatamata asjaolule, et mu töö oli läbikukkumine, jätkas Kall minuga sõbralikul lainel.
Esialgu rääkisime ilmakaartest ja muust taolisest ning siis vaatasime eriti sürri multikat arvutist. Õpetaja otsis youtube'ist Doktor Aipoliti multika ja me kõik vaatasime seda. Seejärel kuulsime, et mõnikord on hea sellist multikat vaadata ja et õpetajale meeldivad need rohkem kui USA kommerts-sõnnik. Natuke pereelust juttu sealjuures ja saigi tund läbi. Peatusin kenasti ja jätsin õpetajaga hüvasti, saades adjöökingiks kaks šokolaadi ja helded sõnad.
Merit, Henzzaa ja Annu läksid ees juba koju ära ja mina suundusin informaatikasse, millest ma ei viitsi kirjutada.
Selline see koolipäev oligi. Kass kastreeritakse homme. :O(
Wednesday, October 21, 2009
Kolmapäev
Tänase päeva teeviit: MPKP ei feilinud : D.
Olgu, aga taaskord kronoloogilises järjestuses minu päevast. Hommik. Annu ärkas küll samal kellaajal, mil mina, ent kooli ei liikunud. Ta väljus hiljem ja läks Võrru hambaarsti juurde. Emme on ka 24 h tööl.
Mina üksi siis kooli poole. Catutki polnud vastas, tal oli midagi seoses meditsiiniga. Kahju, teda on tore hommikuti kohata. Mis seal siis ikka, uus kogemus ju siiski. Õnneks üksildase tulnuka rollist päästis mind Kristjan, mu klassivend. Mul polnud aimugi, et ka tema suund siit suurtest majadest kooli viib. Armas poiss on. Temast õhkab optimismi, lol.
Poolel teel nägin ka Hendrikut, kelle pärast lõin Kikast lahku ja läksin bussile vastu. Meritit seal otse loomulikult ei olnud, jõudis ta kooli ~ samal ajal, kui Annu. Päeva lõpuhakul st.
Esimeseks kaheks tunniks olid 2 kirjandust. Annela rääkis meile rahvuseepose tekkest, Lönroti Eesti külastamisest (video) jms. Klassis valitses veel hommikune meeleolu, keegi ei viitsinud kaasa töötada. Lennartki märkis hiljem, et mõnikord viitsitakse tunnis kaasa lüüa, teinekord aga mitte. Viimane vist siiski üldisem suund. Tunniski päästis Annela plahvatusest mõne tütarlapse tasane vastus tema massprodutseeritud küsimustele.
Vahetunnil kahe kirjanduse vahel heitsin pilgu kooli kodukorda ja ka seal on kool muudetud rohkem vanglaks kui vabaõppeasutuseks. Muidugi vabandab seda asjaolu, et kooli roll on kasvatada kohalikku kogukonda. Asutus näeb vaeva, et kõiki õppima sundida ja neid pahandustest hoida ja sealt ka vääratus, kus õpilane ei soovi ise õppida, kuna teda sunnitakse selleks. Linnas on õppimine nagu liinitöö vabrikutes. Kui produktis endas on viga, kukub see liinilt välja. See motiveerib ka teisi paremini ja tugevamini liinil püsima.
Teine asi on suitsetajatega. Teada on, et inimesed suitsetavad ja ka alaealisena. Aga see asi pole nii tõsine, et liikumisvabadust piirata. Kindlasti on eetiline hoida noorus vooruslik, aga mis hinnaga, kui silma kinni pigistamine hoiaks mõlemad osapooled rõõmsamana? Ei oleks tagaajamist, ei oleks ärapõgenemist. Tegemist ju siiski suht tagasipöördumatu viirusega.
Teine naljakas asi peale vangla rolli oli põhjuseta puudumiste ületähtsustamine.
Kokkuvõttes on tegemist lasteaia mentaliteediga, kus last ei saadeta õppima, vaid pigem "midagi tegema", et ikka päev kenasti sisustatud saaks.
Oeh, paljuks sai seda kriitikat. Jätkan pigem sealt, mis päeva kenaks tegi. Ehk kolmandast tunnist - füüsika. Direktor-füüsik on ääretult muhe härra. Ta esineb suurepäraselt, muutes tunni kuulatavaks. Ta haarab klassi kaasa õppetöösse, vähemalt minu ja seda pisikese huumori ja kõlava häälega. Mainimata ei saa ka jätta ta õrna hajameelsust. Lausa puhas kuld.
Samas klassis toimus ka matemaatika. Nimelt tegemist oligi mate klassiga. Vahetunni veetsin siiski koridoris. Sain teada, kes on Linnu, vaatasin üht grafitiajakirja ja mind aeti aknalaualt minema :O/.
Matemaatikas oli KT. Õpetaja oli heas tujus. Ta oli sõbralik, kõnetas mind ja erinevalt õpetaja maniakaalsest rõõmust ja lustakusest enne tööd paistis klass lainetamas pabina vetel. Oli vaja korrata, spikrid paika panna jms. Aga töö oli iseenesest kerge. Seda kergendas ka asjaolu, et õpetaja tegi järeleandmisi abiandmise osas.
Vahetund. Ostsin saiakese, kooli tulid Annu ja Merit. Sööklas olid kohutavad järjekorrad lühendatud päeva tõttu. Eks seetõttu hilines mõni tundi, meie klassist näiteks Krisjan. Inglise keele klassis tekkis tunni alguses väike segadus. Kuljuse jaotatud lehed olid kõigil ära pandud. Peale Kristjani, keda kohal ei olnud, olid kõik oma lehed jõudnud kotti pista. Õpetaja viskas siis Kika lehed minema laualt. Klass protesteeris valjult, aga suhtlemisbarjääri tõttu õpetaja otsustas tunniga jätkata ja probleemi ignoreerida. Hiljem ta siiski võttis lehed prügikastist välja ja ... rohkem ei tea. Aga kui nüüd aus olla, siis see tund on päris jube. Distsipliin puudub + õppematerjal on juba lapsik. FFS, me räägime tunnis sellest, mida inimesed seljas kannavad ja hääldame mõningaid sõnu. Kui ma inglise keelt paremini ei mõistaks, oleks tegemist täitsa Valsi vene keelega Tallinnas.
Tänastest vahetundidest ma rohkem ei mäleta. Aga bioloogias ma ei suutnud und blokeerida ja kehaline kasvatus oli veidralt erinev eelnevatest. Uunol oli paha tuju.
Õhtu möödus hästi viisakalt.
Olgu, aga taaskord kronoloogilises järjestuses minu päevast. Hommik. Annu ärkas küll samal kellaajal, mil mina, ent kooli ei liikunud. Ta väljus hiljem ja läks Võrru hambaarsti juurde. Emme on ka 24 h tööl.
Mina üksi siis kooli poole. Catutki polnud vastas, tal oli midagi seoses meditsiiniga. Kahju, teda on tore hommikuti kohata. Mis seal siis ikka, uus kogemus ju siiski. Õnneks üksildase tulnuka rollist päästis mind Kristjan, mu klassivend. Mul polnud aimugi, et ka tema suund siit suurtest majadest kooli viib. Armas poiss on. Temast õhkab optimismi, lol.
Poolel teel nägin ka Hendrikut, kelle pärast lõin Kikast lahku ja läksin bussile vastu. Meritit seal otse loomulikult ei olnud, jõudis ta kooli ~ samal ajal, kui Annu. Päeva lõpuhakul st.
Esimeseks kaheks tunniks olid 2 kirjandust. Annela rääkis meile rahvuseepose tekkest, Lönroti Eesti külastamisest (video) jms. Klassis valitses veel hommikune meeleolu, keegi ei viitsinud kaasa töötada. Lennartki märkis hiljem, et mõnikord viitsitakse tunnis kaasa lüüa, teinekord aga mitte. Viimane vist siiski üldisem suund. Tunniski päästis Annela plahvatusest mõne tütarlapse tasane vastus tema massprodutseeritud küsimustele.
Vahetunnil kahe kirjanduse vahel heitsin pilgu kooli kodukorda ja ka seal on kool muudetud rohkem vanglaks kui vabaõppeasutuseks. Muidugi vabandab seda asjaolu, et kooli roll on kasvatada kohalikku kogukonda. Asutus näeb vaeva, et kõiki õppima sundida ja neid pahandustest hoida ja sealt ka vääratus, kus õpilane ei soovi ise õppida, kuna teda sunnitakse selleks. Linnas on õppimine nagu liinitöö vabrikutes. Kui produktis endas on viga, kukub see liinilt välja. See motiveerib ka teisi paremini ja tugevamini liinil püsima.
Teine asi on suitsetajatega. Teada on, et inimesed suitsetavad ja ka alaealisena. Aga see asi pole nii tõsine, et liikumisvabadust piirata. Kindlasti on eetiline hoida noorus vooruslik, aga mis hinnaga, kui silma kinni pigistamine hoiaks mõlemad osapooled rõõmsamana? Ei oleks tagaajamist, ei oleks ärapõgenemist. Tegemist ju siiski suht tagasipöördumatu viirusega.
Teine naljakas asi peale vangla rolli oli põhjuseta puudumiste ületähtsustamine.
Kokkuvõttes on tegemist lasteaia mentaliteediga, kus last ei saadeta õppima, vaid pigem "midagi tegema", et ikka päev kenasti sisustatud saaks.
Oeh, paljuks sai seda kriitikat. Jätkan pigem sealt, mis päeva kenaks tegi. Ehk kolmandast tunnist - füüsika. Direktor-füüsik on ääretult muhe härra. Ta esineb suurepäraselt, muutes tunni kuulatavaks. Ta haarab klassi kaasa õppetöösse, vähemalt minu ja seda pisikese huumori ja kõlava häälega. Mainimata ei saa ka jätta ta õrna hajameelsust. Lausa puhas kuld.
Samas klassis toimus ka matemaatika. Nimelt tegemist oligi mate klassiga. Vahetunni veetsin siiski koridoris. Sain teada, kes on Linnu, vaatasin üht grafitiajakirja ja mind aeti aknalaualt minema :O/.
Matemaatikas oli KT. Õpetaja oli heas tujus. Ta oli sõbralik, kõnetas mind ja erinevalt õpetaja maniakaalsest rõõmust ja lustakusest enne tööd paistis klass lainetamas pabina vetel. Oli vaja korrata, spikrid paika panna jms. Aga töö oli iseenesest kerge. Seda kergendas ka asjaolu, et õpetaja tegi järeleandmisi abiandmise osas.
Vahetund. Ostsin saiakese, kooli tulid Annu ja Merit. Sööklas olid kohutavad järjekorrad lühendatud päeva tõttu. Eks seetõttu hilines mõni tundi, meie klassist näiteks Krisjan. Inglise keele klassis tekkis tunni alguses väike segadus. Kuljuse jaotatud lehed olid kõigil ära pandud. Peale Kristjani, keda kohal ei olnud, olid kõik oma lehed jõudnud kotti pista. Õpetaja viskas siis Kika lehed minema laualt. Klass protesteeris valjult, aga suhtlemisbarjääri tõttu õpetaja otsustas tunniga jätkata ja probleemi ignoreerida. Hiljem ta siiski võttis lehed prügikastist välja ja ... rohkem ei tea. Aga kui nüüd aus olla, siis see tund on päris jube. Distsipliin puudub + õppematerjal on juba lapsik. FFS, me räägime tunnis sellest, mida inimesed seljas kannavad ja hääldame mõningaid sõnu. Kui ma inglise keelt paremini ei mõistaks, oleks tegemist täitsa Valsi vene keelega Tallinnas.
Tänastest vahetundidest ma rohkem ei mäleta. Aga bioloogias ma ei suutnud und blokeerida ja kehaline kasvatus oli veidralt erinev eelnevatest. Uunol oli paha tuju.
Õhtu möödus hästi viisakalt.
Tuesday, October 20, 2009
Monday, October 19, 2009
Esmaspäev
Tere hommikust! Kell on natukene pärast seitset. Annu küsib, kas magada edasi või üles ärgata. Ärkasime. Kohe-kohe astub ka ema uksest sisse. Joome kõik köögis kohvi ja nosime natuke.
Unustasin end "Terevisiooni" uudiseid vaatama ja meil läks väheke kiireks, et liikuma hakata. Vähemalt mul läks kiireks. Annu on meil päris nobe.
Catu oli õnneks siiski vastus meid ootamas. Jalutanud nii kaugele kui perekond Tohvi maja, oli ta näos näha täitsa tigedat härjapõlvlast. A natuke ta ikka naeratas ka.
Kuigi tavaliselt alustatakse esmaspäeva klassijuhataja tunniga, oli tänane erand. Seda ei olnud. Tavapärane tunniplaan (v.a. ajalugu kuskilt vahelt) toimus täna muidu täies mahus.
Esimeseks tunniks matemaatika, valdas mind millegi pärast põhjendamata rõõm. Lennartiga olime enne tundi natuke rebelid ka, istusime aknalaual, mida otse loomulikult teha ei tohi. Ja siis oli kena tervet klassi näha ja alustada pärast ebaõpilaslikku nädalavahetust taaskord haridustemplis altaritele ohvriandide toomisega.
Rõõm reaalaine üle oli tõepoolest põhjendamata. Jõudsin juba unustada, mismoodi mind iga uus kriips tahvlil nii raevu ajab, et karjuks üle klassi: "asdasd, pea nüüd hoogu!" Tunne on nagu mul suvel oli Muhus lage panna. Kael kange, mahukas töö ja õhtu hakkab kätte jõuda. Või midagi hullemat, dunno. Igatahes fakt on, et me oleme Tallinna omadest matas maas ja siin saan teemast vähem aru. Õnneks on mul siiski homme keemia, mis võib ka hea tund olla.
Teine tore reaaltund on füüsika. Tunduvalt edukam, kui Tallinna füüsika. Õpetaja kasutab metafoore, ta teeb asju graafiliselt, ta mängib valemitega ja loob kõigile mugava metoodika tunni juhatamiseks. Ja õpetaja ise on ka jätkuvalt muhe :O).
Eesti keeles oli esialgu klassis küsitlustöö mu uurimustöö tarbeks ja hiljem täitsa arusaadav bs. Annela suudab oma tunni täitsa kuulatavalt välja vedada.
Järgmiseks oli ootamas vene keel. Valmistasin end õrnalt jutustama, kuigi nähtavasti seda polnudki vaja. Kall küsitles mind niisama individuaalselt ja oma toreda vanatädi sarmiga halastas ta mulle kohutava vene keele oskuse. Neljapäevaks plaanin sõnad ilusasti siiski ära õppida ja KT teha. Sellele järgnenud inglise keelest ma ei mäleta suurt midagi. Enne tantsu tundi oli naljakas vaadata all teateid huviringide, bussiaegade jms kohta. Lastele üritatakse kõikvõimalikke variante pakkuda huvitegevuseks ja kuna kõik on väike ja koondunud, paistab siinne võimalus millegagi tegeleda ehk isegi parem (ja kaudselt survestatum) kui linnas. Muide, kooli kestus sõltub sellest, mis kell bussid lahkuvad. Õpilased peavad koju ka jõudma :D.
Nüüd päeva grande finale, tango de la muerte - tantsutund! Jah, siin koolis tantsitakse ja see täitsa meeldis mulle. Rumba ja viini valss said kaasõpilaste ja Annela juhatusel läbi proovitud. Tantsijana olen muidu üpriski pask, kuigi ülejäänud klass oli muljetavaldav. Nende kiiremate ja uhkemate liigutustega eriti :D.
Tantsida veel oleks päris lahe. :O)
Klassiõde Tallinnast küsis just msnis, mis on kahe kooli vahe. Lühidalt:
1) õpilased
Siinsed hoiavad palju tihedamalt kokku, teavad üksteist suurema osa oma elust ja jagavad kohust olla ühiskonna noor.
2) koolimaja
Nii õpetajad kui koolimaja on armsalt lihvitud. Õppekeskkond viisakas ja võimalusi päris palju. Aga efektiivsus võrdlemisi väike.
Õhtul käisin Võrus oma kasuperega. Seal oli täitsa kiire eluviis ja rusuv linna lõhn. Jõudsin vist Vastseliinaga ära harjuda.
Unustasin end "Terevisiooni" uudiseid vaatama ja meil läks väheke kiireks, et liikuma hakata. Vähemalt mul läks kiireks. Annu on meil päris nobe.
Catu oli õnneks siiski vastus meid ootamas. Jalutanud nii kaugele kui perekond Tohvi maja, oli ta näos näha täitsa tigedat härjapõlvlast. A natuke ta ikka naeratas ka.
Kuigi tavaliselt alustatakse esmaspäeva klassijuhataja tunniga, oli tänane erand. Seda ei olnud. Tavapärane tunniplaan (v.a. ajalugu kuskilt vahelt) toimus täna muidu täies mahus.
Esimeseks tunniks matemaatika, valdas mind millegi pärast põhjendamata rõõm. Lennartiga olime enne tundi natuke rebelid ka, istusime aknalaual, mida otse loomulikult teha ei tohi. Ja siis oli kena tervet klassi näha ja alustada pärast ebaõpilaslikku nädalavahetust taaskord haridustemplis altaritele ohvriandide toomisega.
Rõõm reaalaine üle oli tõepoolest põhjendamata. Jõudsin juba unustada, mismoodi mind iga uus kriips tahvlil nii raevu ajab, et karjuks üle klassi: "asdasd, pea nüüd hoogu!" Tunne on nagu mul suvel oli Muhus lage panna. Kael kange, mahukas töö ja õhtu hakkab kätte jõuda. Või midagi hullemat, dunno. Igatahes fakt on, et me oleme Tallinna omadest matas maas ja siin saan teemast vähem aru. Õnneks on mul siiski homme keemia, mis võib ka hea tund olla.
Teine tore reaaltund on füüsika. Tunduvalt edukam, kui Tallinna füüsika. Õpetaja kasutab metafoore, ta teeb asju graafiliselt, ta mängib valemitega ja loob kõigile mugava metoodika tunni juhatamiseks. Ja õpetaja ise on ka jätkuvalt muhe :O).
Eesti keeles oli esialgu klassis küsitlustöö mu uurimustöö tarbeks ja hiljem täitsa arusaadav bs. Annela suudab oma tunni täitsa kuulatavalt välja vedada.
Järgmiseks oli ootamas vene keel. Valmistasin end õrnalt jutustama, kuigi nähtavasti seda polnudki vaja. Kall küsitles mind niisama individuaalselt ja oma toreda vanatädi sarmiga halastas ta mulle kohutava vene keele oskuse. Neljapäevaks plaanin sõnad ilusasti siiski ära õppida ja KT teha. Sellele järgnenud inglise keelest ma ei mäleta suurt midagi. Enne tantsu tundi oli naljakas vaadata all teateid huviringide, bussiaegade jms kohta. Lastele üritatakse kõikvõimalikke variante pakkuda huvitegevuseks ja kuna kõik on väike ja koondunud, paistab siinne võimalus millegagi tegeleda ehk isegi parem (ja kaudselt survestatum) kui linnas. Muide, kooli kestus sõltub sellest, mis kell bussid lahkuvad. Õpilased peavad koju ka jõudma :D.
Nüüd päeva grande finale, tango de la muerte - tantsutund! Jah, siin koolis tantsitakse ja see täitsa meeldis mulle. Rumba ja viini valss said kaasõpilaste ja Annela juhatusel läbi proovitud. Tantsijana olen muidu üpriski pask, kuigi ülejäänud klass oli muljetavaldav. Nende kiiremate ja uhkemate liigutustega eriti :D.
Tantsida veel oleks päris lahe. :O)
Klassiõde Tallinnast küsis just msnis, mis on kahe kooli vahe. Lühidalt:
1) õpilased
Siinsed hoiavad palju tihedamalt kokku, teavad üksteist suurema osa oma elust ja jagavad kohust olla ühiskonna noor.
2) koolimaja
Nii õpetajad kui koolimaja on armsalt lihvitud. Õppekeskkond viisakas ja võimalusi päris palju. Aga efektiivsus võrdlemisi väike.
Õhtul käisin Võrus oma kasuperega. Seal oli täitsa kiire eluviis ja rusuv linna lõhn. Jõudsin vist Vastseliinaga ära harjuda.
Sunday, October 18, 2009
Subscribe to:
Comments (Atom)
