Reede

Iga hommik kostitab mind järjest enam ja enam tundega, et ei viitsiks kooli minna. Tallinlase laiskus lööb välja. Siiski doriangraylik vabandus, et tahtele peab alluma ei aita mind. Ülistagem voorusi ja käigem siiski kenasti koolis.
Iseasi, kas koolis käimine Vastseliinas vajalik on. Paljugi olen eelnevalt märkinud (ei tea, kas ka blogis, aga suusõnaliselt), et õpe jaotatakse tüütult. Et õpilane on õpilane ja tema töö on õppimine, jaotatakse suurem osa õppetöö raskusest koduseks tegevuseks. Koolis käiakse lihtsalt istumas ja kogumas infot, mis on pole nii põhjalik, kui ma eeldaksin.

Alustagem või matemaatika tunnist, mis oli küll kenasti kasulik. Õpetaja selgitas, kuidas määramispiirkonna leidmine toimib ja missugused on sealsed süsteemid, ent võrreldes seda Tallinna koolis tehtud konspektiga, jäi vägagi õhku rippuma küsimus "miks". Kõik, mida õpetaja näidete varal selgitas, oli kenasti kergesti kolme printsiibi abil süsteemi pandav. 1/a, kus a ei tohi võrduda nulliga, ruutjuur a ei tohi olla negatiivne ja 1/ruutjuur a ei tohi võrduda nulliga ja olla negatiivne. Ja palju muud, mis selles tunnis muutus pigem segaseks. Oeh, igatsen oma Almetit, kes muutis matemaatika mänguks ja seeläbi suutis tekitada terves klassis hasarti ja võistlusmomenti.

Õnneks füüsikas on meie õpetaja (direktor) tore. Rääkis kolmapäevasest katsetustetunnist, tegi järeldusi jms. Kõik mu ümber said teada, kuivõrd ma seda muhedat noormeest kiidan (Annu valgustas mind hiljem, et Viktor olevat kõrvutanud Aristotelese ideaalabielu abiturientide ja direktori paaripanekuga).
Perekonnaõpetuses oli tunda negatiivseid laineid. Kaks klassi olid koos ja pidid tegema kuiva tööd, tehes rühmadena ettekannet eri ajastute (igale rühmale üks ajastu)plussidest ja miinustest perekonnaliikmete osas. Aga seda tehti tõepoolest igasuguse rõõmuta. Õnneks meeldib mulle jutustada ja nägin kõiges plusse. Dunno, mitte miski pole tõsine meie elus, miks teha siis kätte antud ülesanne endale tõsiseks, kui on võimalus näha seda mitte järjekordse tööna, selmet naljana?
Pärast seda tundi oli vist vahetund, kus me Meritiga panime keerutamisoskuse garderoobis proovile. Õnneks keegi ei näinud. Peale TEMA!!11!!
Inglise keel oli tüütu ja suhtlusbarjääriga õpetaja-õpilase osas. Õnneks ma sinna tundi ei hilinenud. Ümberkaudse klassiga sai armsalt vesteldud ja selle eest sain ka riielda :O(. Tunnis ei tohi vestelda, ka mitte asjast, kuna õpetaja ei erista, mida räägitakse oma emakeeles.

Ajaloo alguseks oli klassis küsimus ja kadestus teatud õpilaste seas, et miks nad filosoofiaga ei tegele, ent me tallinlased tegeleme. Õpetaja küsis minu valikaineid, rääkis tunni alguses omale iseloomulikku muhedat juttu ja näitas klassile jälle üht videot. Seekord Aristotelesest. Pärast videot rääkis väheke filosoofiast, erinevatest filosoofidest ja oli muidu tubli, andes teada, et esmaspäeval teda ei ole (klassis palju rõõmu).

Muusika oli mul viimaseks tunniks. Bioloogia jäeti ära. Muusikas klass õpetajale ei allunud, mis pidavad olema tüüpiline. Mõni oli lahe ja kommenteeris ja keegi otseselt õpetaja seletatavasse Beethoveni elulukku ei süvenenud. Väga õige märkus tehti õpetaja kohta mulle enne tundi - selgrootu. Ehk on üheks näitajaks probleemist juba see, et tunnist lasti varem ära ja lõpetuseks lauldi 3 laulu 9. klassi laulikust. Kõik laulsid rõõmsalt, mulle tundus see kõhe ja seega ei löönud kaasa. Tundub, et hääl on selline, mida jagatakse meeleldi oma tuttavatele ja kamraadidele, ent mida uustulnukal ühiskonnas on vastumeelne teha. Selles peituvad siiski emotsioonid ja kõlad, mida ei peaks inimestele avaldama. + kunst on bs.

Pärast muusikat pidin ootama Meritit, kes pidi omakorda Hendrikut koolis ootama. Kumbagi ei olnud. Seal ma siis ootasin. Õnneks oli mul seltsiks avatud peaga klassivend, kes rääkis kohalikust olust, kirus noorsoo (praegused algklassid) ülbust, uljaspäisust ja selgitas mulle kõigega üht-teist. Koolis on valdav õpilaste seas passiivsus. Nõme oleks tunnis aktiivselt kaasa lüüa. Minu puhul on asi aga teistsugune, kuna ma ei ole isegi otseselt uus õpilane, vaid ajutine nähtus. Seega veidrad sussid, käitumine ja kõik muu käib pelgalt sama ajutise asja juurde, kui lehmanäitus tagahoovis. See ei saa igavesti seal olema ja seega on huvitav.
Klassi analüüsimisega aga edasi - kõik teavad kõiki. Õpetajatel on missioon kasvatada oma tuttavate lapsi ja edendada kohaliku väiksese ühiskonna tulevikku. Seeläbi on lähenemine individuaalsem ja kellestki ei ole suva. Kui maakool on asula noorsoo keskpunkt (siit järeldus, et keegi ei taha pugeja=aktiivne=nõme olla), siis linnakool kombinaat, kus produtseeritakse inimesi, teadmata nende tausta.

Olgu, aitab. Läksin esimest korda üksinda koju. Annu ootas ees, emme oli juba Võrus. Õhtul saime ka ise Annuga naabrinaisega Võrru ja läksime meie perega vanavanaema juubelile, kus suur küsimus oli: "Kus on Jane?" Ofc, mina olingi Jane, mis mõnele tekitas segadust, mõnele oli naljakas. Ikkagi vahetusõpilase värk. Peolaud oli lookas ja inimesed suhtlesid üksteisega. Ainult mina tundsin end hirmununa võõras keskkonnas. Veel rohkem hirmutas mind aga asjaolu, et üks purjus vanatädi üritas mind väevõimuga tantsima tirida, nagu teisigi lauas istuvaid noormehi. Ta feilis.

Õnneks sellest polnud midagi. Saingi põhjuse end õues värskendamas värskendada ja sees olles lõbustas mind ja Annut pisi-Matu, kes leidis Space Impact'i mängust omale uue sõbra. Aitäh Tartu Lauri, su telefon tegi ühe poisi rõõmsaks.

Suguvõsa ise meenutas paljustki mu saarlasi. Suur aga seejuures oli see, et väike poiss ei jooksnud pudeliga ringi ja ei kallanud vastumeelsetele täiskasvanutele viina. Muidu sugulased seal seletasid ja olid rõõmsad. Politseinik istus lauas otse mu vastas ^^.

Õhtu lõpetas kook ja rõngamäng, kus suguvõsa loopis rõngaid põrandal ümber alkoholipudelite. Üks mees tegi platsi peaaegu tühjaks, üks võitis peaauhinna suure Jägermeistri ja mu käsigi palju ei vääratanud, saades lohutusauhinna Bailey'si ja hulga muud alkoholi. Emmegi tuli koju kahe lastešampusega, mingi apelsinijoogiga ja siidriga. Annu osalus oli... moraalne. :O)

Tore õhtu, tore päev.