Reede

Eilne öö tõi Vastseliinasse udu. See süngus saatis mind ja mu kogukonda terve hommiku. Ümbritsev aur oli ka esimeseks asjaks, mida hommikul aknast ja natuke hiljem õues vaadelda. Üritada arvata, mis on vahuse õhu taga.

Kodust lahkununa peitis udu taga end meeldiv üllatus. Catu ootas mind ja Annut oma õega konstaablipunkti juures. Vaatamata mu viimasele koolipäevale VGs nakatas ta optimism ja särav rõõmsus. Ärgem unustagem, vikerkaare teises otsas on kuld :O).

Terve koolipäev oli armas ja soe. Justkui lahkumine pärast külaskäiku armastatud vanaema juurest, keda pole ammu näinud. Parem veelgi.

Esimeseks tunniks oli füüsika. Kindlasti olen eelnevalt kirjeldanud oma toredat õpetajat, kes oli sama tore ka täna. Esimene pool tunnist oli klass võrdlemisi vaikne. Õpilased olid veidi unised. Ja mis üle kõige, korrati ajaloo kontrolltööks, mis tuli juba järgmisel tunnil. Teine pool, mille saab omakorda veel kaheks pooleks jaotada, hakkas virgas õppetöö, mis katkes pauguga. Üks tädi kutsus direktori klassiruumist välja. Oluline kohtamine. Kena kärmusega lõpetas ta ülesande tahvlil, andis peatüki lugemiseks ja lahkus nagu tuhat tulist täkku tema kannul. Nojah, mis seal siis ikka. Terve klass võttis kätte ja seda peatükki... ei lugenud.
Alguse sai vestlusklubi. Piret ja mina vestlesime hämast ja kuidagi läks jutt silmaringile. Millegi pärast oli ta nii enesekriitiline :O(.

Ja saigi tund läbi. Iseseisvalt, klassipoolse suunitlusega. Sirge siht viis ajaloo klassi, vapralt rind kõigil puhvis astumaks vastu kurjale kontrolltööle. Õpetaja pehmus ja tunni alguses teatas, et teeb pool planeeritud tööst.
Vahetunni veetsin vaikselt õpikut sirvides, aga mitte mõttega. Need olid mul mujale rännanud. Millelegi hägusele. Tühi tunne oli, mu klass on mulle täitsa omaks saanud. Aga nukrutseda pole vaja, liiga palju head asja viskaks kopa ette. Pigem tagasi oma vanasse rutiini pöörduda ja mäletada hea sõnaga: "Kui mina kord tsivilisatsioonist kõrvale pöördusin..."

Kontrolltöö või kuidas seda ka kutsuda koosnes kirjalikust arutelust. Tuli vastata ühele õpiku küsimusele. Teine pool sellest tuleb klassil teha uue veerandi esmaspäeval, w00t. Pingeline pastakakrõbin vallutas klassi, kuigi ausalt öeldes olin ma rohkem ametis oma häma genereerimisega, kui ümbrutseva jälgimisega. Häma tuli mul ilus, kuigi ajas mu enda kulmu kipru. Siiski, piisas, et ma ise peaaegu uskuma jäin.
Kui kõik tööd said tehtud, hakkas õpetama jutlema, kuigi de jure pidavat võtma mu töö esimesena kontrollimiseks kohe ette (mitte, et ta sellele momendiks pilku ei heitnud). Jutu sisu tegi kiire hüppe. Kuidagi märkamatult kulmineerus teema minu kutsumisest Tallinna saksaks pealt e-koolile ja selle ebaõnnestumisele. Raiko ja õpetaja leidsid peaaegu, et ühise keele. Ikka vana hea päevik päästab.

Aga minu huvid olid endiselt KT tulemuse juures. Selle sain ma ka teada, algas vahetund ja õpetaja ning mina jäime klassi. Ta uuris mu tööd, kirjutas sinna kenasti ja pani viie. Lisaks rääkis ta oma nooruspõlvest Saaremaal malevas ja näitas üles lakkamatut huvi mu ajaloo õpetaja Siimani vastu.

Vahetund aga jätkus. Järgmiseks tunniks oli matemaatika, mis sai toimuma füüsika klassis. Ootasin seal ukse ees pingil ja leidsin jälle meeldivaks vahepalaks oma klassikaaslastega juttu ajada. Küsides kooli õpetajate kohta sai teada kõike huvitavat. Parajaks fruktiks tundus Mati olevat, kellest oli kõige rohkem juttu. Tema ja ta kontrolltööd füüsikas, kus ta teadlikult lahkub korraks tagaruumi, et õpilased saaksid natuke spikerdada. Müüt levib, et tal on vahendid, kuidas sealt klassi piiluda.
Ja kõike muud naljakat õpetajate kohta. Siiski oli vestluses ka oluline iva, mida märkida. Röökimine aitab klassis korda hoida, selgrootus mitte. Nii need asjad siis Vastseliinas käivad.
Ahjaa, mu viis sai ka bashi - Viktor andvat hindeid näo järgi :O(.

Eelviimane tund aga hakkas ja kõik liikusime endistele kohtadele füüsika klassis. Matemaatika jaoks siiski (õige klass oli üheksandike poolt hõivatud - täna oli neil kui ka 12. klassil proovieksam).
Matemaatikas võtsime enne lõppu veel uue teema. Piret võttis vabaduse mu õpikust vaadata. Ta vist enda oma ei viitsinud avada. Mis seejuures kurb, revanši jaoks mul võimalus puudub.
Tund iseenesest liikus rahulikus ja töises tempos. Idüll ja ilu, arvud ja rahu.

Enne viimast tundi tuli pikkpikkpikk vahetund. Või siis ka mitte nii pikk, aga enam-vähem kõik meie klassist läksid sööma. Ainsateks anomaaliateks peale minu olid Raiko ja Kristin. Nad läksid bussi peale, seega lahkusid koolimajast. Ütlesin neile tsau.
Enne või pärast seda ajasin juttu õpetajaga, kes vestles minuga kõike head paremat seoses peamiselt mu uurimistöö teemaga ning lubas siis klassi jääda. Olin üksi, täitsin füüsika vihikus olevat päevaraamatut. See on spetsiaalselt päevas toimunu jaoks eraldatud ala, mida ma ka praegu kasutan, meenutamaks toimunud sündmusi.

Õige pea liitus minuga Saso. Ta sõi jäätist. Siis tuli veel paar inimest. Ka nemad sõid jäätist. Kõik sõid jäätist: see oli sööklas magustoiduks (mmm). Keegi ei jäänud ka ilma, k.a. mina. Kristjan tõi ka mulle ühe. Mõelda vaid, mõni väike laps jäi minu pärast nälga. Oli ka hullemaid, nagu Piret, kes sisenes klassi kolme jäätisega, jättes ühe neist veel poolikuna terveks tunniks lauale sulama.

Siis liikus jutt aga millelegi salapärasele. Millelegi organiseeritule (ei, mitte kuritegevusele). Minule oli üllatus, väidetavalt isegi kaks. Esimene neist oli "Vastseliina Gümnaasiumi almanahh", kus ka kaks Jane teost pesitses. Teine, nooo, seda ma näen esmaspäeval Tartus :O).

Tund algaski selle üllatusega, mille tarbeks Annika pidas kena kõne ja ulatas ka kingi üle. Õpetajagi naeratas selle armsa tseremoonia üle. Ma ka. Bioloogias tegime viimase spurdi enne vaheaega. Olime tõsised, tegime tööd ja seejärel, puhkus ja vabadus.

Garderoobis oli südamlik hüvastijätt kõigiga. Olen andnud lubaduse kindlasti veel Vastseliinat külastada, ent mitte õppetöö asjus. Tore oleks oma klassi veelkord näha :O).

Päev on senimaani olnud ilus ja voolav. Vaheaja algust kuulutas õpilastest ummistatud alevi keskus, järjekord poes ja pangaautomaadi taga. Uimane väikelinn ja unisusele kalduv päev. Veerand õppeaastast on lõppenud ja kõigil on käes nädala jagu vabadust. Minu puhul on asi erinev. Pöördumine vanasse rutiini ja teisest elukonnast lahkumine. Olete näinud filmi "Kaldale uhutud"? Jah, see sama, kus Tom Hanks leiab Wilsoni-nimelisest võrkpallist omale sõbra. Ka seal vaatas peategelane illuminaatorist välja ja vaatas igatsusega tagasi saarele, kust esialgu nii varmas oli põgenema.

Õnneks on Vastseliinasse alati tagasitee, kuigi... taga künkal teeb põllul tööd traktor. On tunne, et need kaks nädalat enam kunagi ei kordu.