See ongi mu klass, kellega ma kaks ilusat nädalat koos veetsin.
Sunday, October 25, 2009
Friday, October 23, 2009
Reede
Eilne öö tõi Vastseliinasse udu. See süngus saatis mind ja mu kogukonda terve hommiku. Ümbritsev aur oli ka esimeseks asjaks, mida hommikul aknast ja natuke hiljem õues vaadelda. Üritada arvata, mis on vahuse õhu taga.
Kodust lahkununa peitis udu taga end meeldiv üllatus. Catu ootas mind ja Annut oma õega konstaablipunkti juures. Vaatamata mu viimasele koolipäevale VGs nakatas ta optimism ja särav rõõmsus. Ärgem unustagem, vikerkaare teises otsas on kuld :O).
Terve koolipäev oli armas ja soe. Justkui lahkumine pärast külaskäiku armastatud vanaema juurest, keda pole ammu näinud. Parem veelgi.
Esimeseks tunniks oli füüsika. Kindlasti olen eelnevalt kirjeldanud oma toredat õpetajat, kes oli sama tore ka täna. Esimene pool tunnist oli klass võrdlemisi vaikne. Õpilased olid veidi unised. Ja mis üle kõige, korrati ajaloo kontrolltööks, mis tuli juba järgmisel tunnil. Teine pool, mille saab omakorda veel kaheks pooleks jaotada, hakkas virgas õppetöö, mis katkes pauguga. Üks tädi kutsus direktori klassiruumist välja. Oluline kohtamine. Kena kärmusega lõpetas ta ülesande tahvlil, andis peatüki lugemiseks ja lahkus nagu tuhat tulist täkku tema kannul. Nojah, mis seal siis ikka. Terve klass võttis kätte ja seda peatükki... ei lugenud.
Alguse sai vestlusklubi. Piret ja mina vestlesime hämast ja kuidagi läks jutt silmaringile. Millegi pärast oli ta nii enesekriitiline :O(.
Ja saigi tund läbi. Iseseisvalt, klassipoolse suunitlusega. Sirge siht viis ajaloo klassi, vapralt rind kõigil puhvis astumaks vastu kurjale kontrolltööle. Õpetaja pehmus ja tunni alguses teatas, et teeb pool planeeritud tööst.
Vahetunni veetsin vaikselt õpikut sirvides, aga mitte mõttega. Need olid mul mujale rännanud. Millelegi hägusele. Tühi tunne oli, mu klass on mulle täitsa omaks saanud. Aga nukrutseda pole vaja, liiga palju head asja viskaks kopa ette. Pigem tagasi oma vanasse rutiini pöörduda ja mäletada hea sõnaga: "Kui mina kord tsivilisatsioonist kõrvale pöördusin..."
Kontrolltöö või kuidas seda ka kutsuda koosnes kirjalikust arutelust. Tuli vastata ühele õpiku küsimusele. Teine pool sellest tuleb klassil teha uue veerandi esmaspäeval, w00t. Pingeline pastakakrõbin vallutas klassi, kuigi ausalt öeldes olin ma rohkem ametis oma häma genereerimisega, kui ümbrutseva jälgimisega. Häma tuli mul ilus, kuigi ajas mu enda kulmu kipru. Siiski, piisas, et ma ise peaaegu uskuma jäin.
Kui kõik tööd said tehtud, hakkas õpetama jutlema, kuigi de jure pidavat võtma mu töö esimesena kontrollimiseks kohe ette (mitte, et ta sellele momendiks pilku ei heitnud). Jutu sisu tegi kiire hüppe. Kuidagi märkamatult kulmineerus teema minu kutsumisest Tallinna saksaks pealt e-koolile ja selle ebaõnnestumisele. Raiko ja õpetaja leidsid peaaegu, et ühise keele. Ikka vana hea päevik päästab.
Aga minu huvid olid endiselt KT tulemuse juures. Selle sain ma ka teada, algas vahetund ja õpetaja ning mina jäime klassi. Ta uuris mu tööd, kirjutas sinna kenasti ja pani viie. Lisaks rääkis ta oma nooruspõlvest Saaremaal malevas ja näitas üles lakkamatut huvi mu ajaloo õpetaja Siimani vastu.
Vahetund aga jätkus. Järgmiseks tunniks oli matemaatika, mis sai toimuma füüsika klassis. Ootasin seal ukse ees pingil ja leidsin jälle meeldivaks vahepalaks oma klassikaaslastega juttu ajada. Küsides kooli õpetajate kohta sai teada kõike huvitavat. Parajaks fruktiks tundus Mati olevat, kellest oli kõige rohkem juttu. Tema ja ta kontrolltööd füüsikas, kus ta teadlikult lahkub korraks tagaruumi, et õpilased saaksid natuke spikerdada. Müüt levib, et tal on vahendid, kuidas sealt klassi piiluda.
Ja kõike muud naljakat õpetajate kohta. Siiski oli vestluses ka oluline iva, mida märkida. Röökimine aitab klassis korda hoida, selgrootus mitte. Nii need asjad siis Vastseliinas käivad.
Ahjaa, mu viis sai ka bashi - Viktor andvat hindeid näo järgi :O(.
Eelviimane tund aga hakkas ja kõik liikusime endistele kohtadele füüsika klassis. Matemaatika jaoks siiski (õige klass oli üheksandike poolt hõivatud - täna oli neil kui ka 12. klassil proovieksam).
Matemaatikas võtsime enne lõppu veel uue teema. Piret võttis vabaduse mu õpikust vaadata. Ta vist enda oma ei viitsinud avada. Mis seejuures kurb, revanši jaoks mul võimalus puudub.
Tund iseenesest liikus rahulikus ja töises tempos. Idüll ja ilu, arvud ja rahu.
Enne viimast tundi tuli pikkpikkpikk vahetund. Või siis ka mitte nii pikk, aga enam-vähem kõik meie klassist läksid sööma. Ainsateks anomaaliateks peale minu olid Raiko ja Kristin. Nad läksid bussi peale, seega lahkusid koolimajast. Ütlesin neile tsau.
Enne või pärast seda ajasin juttu õpetajaga, kes vestles minuga kõike head paremat seoses peamiselt mu uurimistöö teemaga ning lubas siis klassi jääda. Olin üksi, täitsin füüsika vihikus olevat päevaraamatut. See on spetsiaalselt päevas toimunu jaoks eraldatud ala, mida ma ka praegu kasutan, meenutamaks toimunud sündmusi.
Õige pea liitus minuga Saso. Ta sõi jäätist. Siis tuli veel paar inimest. Ka nemad sõid jäätist. Kõik sõid jäätist: see oli sööklas magustoiduks (mmm). Keegi ei jäänud ka ilma, k.a. mina. Kristjan tõi ka mulle ühe. Mõelda vaid, mõni väike laps jäi minu pärast nälga. Oli ka hullemaid, nagu Piret, kes sisenes klassi kolme jäätisega, jättes ühe neist veel poolikuna terveks tunniks lauale sulama.
Siis liikus jutt aga millelegi salapärasele. Millelegi organiseeritule (ei, mitte kuritegevusele). Minule oli üllatus, väidetavalt isegi kaks. Esimene neist oli "Vastseliina Gümnaasiumi almanahh", kus ka kaks Jane teost pesitses. Teine, nooo, seda ma näen esmaspäeval Tartus :O).
Tund algaski selle üllatusega, mille tarbeks Annika pidas kena kõne ja ulatas ka kingi üle. Õpetajagi naeratas selle armsa tseremoonia üle. Ma ka. Bioloogias tegime viimase spurdi enne vaheaega. Olime tõsised, tegime tööd ja seejärel, puhkus ja vabadus.
Garderoobis oli südamlik hüvastijätt kõigiga. Olen andnud lubaduse kindlasti veel Vastseliinat külastada, ent mitte õppetöö asjus. Tore oleks oma klassi veelkord näha :O).
Päev on senimaani olnud ilus ja voolav. Vaheaja algust kuulutas õpilastest ummistatud alevi keskus, järjekord poes ja pangaautomaadi taga. Uimane väikelinn ja unisusele kalduv päev. Veerand õppeaastast on lõppenud ja kõigil on käes nädala jagu vabadust. Minu puhul on asi erinev. Pöördumine vanasse rutiini ja teisest elukonnast lahkumine. Olete näinud filmi "Kaldale uhutud"? Jah, see sama, kus Tom Hanks leiab Wilsoni-nimelisest võrkpallist omale sõbra. Ka seal vaatas peategelane illuminaatorist välja ja vaatas igatsusega tagasi saarele, kust esialgu nii varmas oli põgenema.
Õnneks on Vastseliinasse alati tagasitee, kuigi... taga künkal teeb põllul tööd traktor. On tunne, et need kaks nädalat enam kunagi ei kordu.
Kodust lahkununa peitis udu taga end meeldiv üllatus. Catu ootas mind ja Annut oma õega konstaablipunkti juures. Vaatamata mu viimasele koolipäevale VGs nakatas ta optimism ja särav rõõmsus. Ärgem unustagem, vikerkaare teises otsas on kuld :O).
Terve koolipäev oli armas ja soe. Justkui lahkumine pärast külaskäiku armastatud vanaema juurest, keda pole ammu näinud. Parem veelgi.
Esimeseks tunniks oli füüsika. Kindlasti olen eelnevalt kirjeldanud oma toredat õpetajat, kes oli sama tore ka täna. Esimene pool tunnist oli klass võrdlemisi vaikne. Õpilased olid veidi unised. Ja mis üle kõige, korrati ajaloo kontrolltööks, mis tuli juba järgmisel tunnil. Teine pool, mille saab omakorda veel kaheks pooleks jaotada, hakkas virgas õppetöö, mis katkes pauguga. Üks tädi kutsus direktori klassiruumist välja. Oluline kohtamine. Kena kärmusega lõpetas ta ülesande tahvlil, andis peatüki lugemiseks ja lahkus nagu tuhat tulist täkku tema kannul. Nojah, mis seal siis ikka. Terve klass võttis kätte ja seda peatükki... ei lugenud.
Alguse sai vestlusklubi. Piret ja mina vestlesime hämast ja kuidagi läks jutt silmaringile. Millegi pärast oli ta nii enesekriitiline :O(.
Ja saigi tund läbi. Iseseisvalt, klassipoolse suunitlusega. Sirge siht viis ajaloo klassi, vapralt rind kõigil puhvis astumaks vastu kurjale kontrolltööle. Õpetaja pehmus ja tunni alguses teatas, et teeb pool planeeritud tööst.
Vahetunni veetsin vaikselt õpikut sirvides, aga mitte mõttega. Need olid mul mujale rännanud. Millelegi hägusele. Tühi tunne oli, mu klass on mulle täitsa omaks saanud. Aga nukrutseda pole vaja, liiga palju head asja viskaks kopa ette. Pigem tagasi oma vanasse rutiini pöörduda ja mäletada hea sõnaga: "Kui mina kord tsivilisatsioonist kõrvale pöördusin..."
Kontrolltöö või kuidas seda ka kutsuda koosnes kirjalikust arutelust. Tuli vastata ühele õpiku küsimusele. Teine pool sellest tuleb klassil teha uue veerandi esmaspäeval, w00t. Pingeline pastakakrõbin vallutas klassi, kuigi ausalt öeldes olin ma rohkem ametis oma häma genereerimisega, kui ümbrutseva jälgimisega. Häma tuli mul ilus, kuigi ajas mu enda kulmu kipru. Siiski, piisas, et ma ise peaaegu uskuma jäin.
Kui kõik tööd said tehtud, hakkas õpetama jutlema, kuigi de jure pidavat võtma mu töö esimesena kontrollimiseks kohe ette (mitte, et ta sellele momendiks pilku ei heitnud). Jutu sisu tegi kiire hüppe. Kuidagi märkamatult kulmineerus teema minu kutsumisest Tallinna saksaks pealt e-koolile ja selle ebaõnnestumisele. Raiko ja õpetaja leidsid peaaegu, et ühise keele. Ikka vana hea päevik päästab.
Aga minu huvid olid endiselt KT tulemuse juures. Selle sain ma ka teada, algas vahetund ja õpetaja ning mina jäime klassi. Ta uuris mu tööd, kirjutas sinna kenasti ja pani viie. Lisaks rääkis ta oma nooruspõlvest Saaremaal malevas ja näitas üles lakkamatut huvi mu ajaloo õpetaja Siimani vastu.
Vahetund aga jätkus. Järgmiseks tunniks oli matemaatika, mis sai toimuma füüsika klassis. Ootasin seal ukse ees pingil ja leidsin jälle meeldivaks vahepalaks oma klassikaaslastega juttu ajada. Küsides kooli õpetajate kohta sai teada kõike huvitavat. Parajaks fruktiks tundus Mati olevat, kellest oli kõige rohkem juttu. Tema ja ta kontrolltööd füüsikas, kus ta teadlikult lahkub korraks tagaruumi, et õpilased saaksid natuke spikerdada. Müüt levib, et tal on vahendid, kuidas sealt klassi piiluda.
Ja kõike muud naljakat õpetajate kohta. Siiski oli vestluses ka oluline iva, mida märkida. Röökimine aitab klassis korda hoida, selgrootus mitte. Nii need asjad siis Vastseliinas käivad.
Ahjaa, mu viis sai ka bashi - Viktor andvat hindeid näo järgi :O(.
Eelviimane tund aga hakkas ja kõik liikusime endistele kohtadele füüsika klassis. Matemaatika jaoks siiski (õige klass oli üheksandike poolt hõivatud - täna oli neil kui ka 12. klassil proovieksam).
Matemaatikas võtsime enne lõppu veel uue teema. Piret võttis vabaduse mu õpikust vaadata. Ta vist enda oma ei viitsinud avada. Mis seejuures kurb, revanši jaoks mul võimalus puudub.
Tund iseenesest liikus rahulikus ja töises tempos. Idüll ja ilu, arvud ja rahu.
Enne viimast tundi tuli pikkpikkpikk vahetund. Või siis ka mitte nii pikk, aga enam-vähem kõik meie klassist läksid sööma. Ainsateks anomaaliateks peale minu olid Raiko ja Kristin. Nad läksid bussi peale, seega lahkusid koolimajast. Ütlesin neile tsau.
Enne või pärast seda ajasin juttu õpetajaga, kes vestles minuga kõike head paremat seoses peamiselt mu uurimistöö teemaga ning lubas siis klassi jääda. Olin üksi, täitsin füüsika vihikus olevat päevaraamatut. See on spetsiaalselt päevas toimunu jaoks eraldatud ala, mida ma ka praegu kasutan, meenutamaks toimunud sündmusi.
Õige pea liitus minuga Saso. Ta sõi jäätist. Siis tuli veel paar inimest. Ka nemad sõid jäätist. Kõik sõid jäätist: see oli sööklas magustoiduks (mmm). Keegi ei jäänud ka ilma, k.a. mina. Kristjan tõi ka mulle ühe. Mõelda vaid, mõni väike laps jäi minu pärast nälga. Oli ka hullemaid, nagu Piret, kes sisenes klassi kolme jäätisega, jättes ühe neist veel poolikuna terveks tunniks lauale sulama.
Siis liikus jutt aga millelegi salapärasele. Millelegi organiseeritule (ei, mitte kuritegevusele). Minule oli üllatus, väidetavalt isegi kaks. Esimene neist oli "Vastseliina Gümnaasiumi almanahh", kus ka kaks Jane teost pesitses. Teine, nooo, seda ma näen esmaspäeval Tartus :O).
Tund algaski selle üllatusega, mille tarbeks Annika pidas kena kõne ja ulatas ka kingi üle. Õpetajagi naeratas selle armsa tseremoonia üle. Ma ka. Bioloogias tegime viimase spurdi enne vaheaega. Olime tõsised, tegime tööd ja seejärel, puhkus ja vabadus.
Garderoobis oli südamlik hüvastijätt kõigiga. Olen andnud lubaduse kindlasti veel Vastseliinat külastada, ent mitte õppetöö asjus. Tore oleks oma klassi veelkord näha :O).
Päev on senimaani olnud ilus ja voolav. Vaheaja algust kuulutas õpilastest ummistatud alevi keskus, järjekord poes ja pangaautomaadi taga. Uimane väikelinn ja unisusele kalduv päev. Veerand õppeaastast on lõppenud ja kõigil on käes nädala jagu vabadust. Minu puhul on asi erinev. Pöördumine vanasse rutiini ja teisest elukonnast lahkumine. Olete näinud filmi "Kaldale uhutud"? Jah, see sama, kus Tom Hanks leiab Wilsoni-nimelisest võrkpallist omale sõbra. Ka seal vaatas peategelane illuminaatorist välja ja vaatas igatsusega tagasi saarele, kust esialgu nii varmas oli põgenema.
Õnneks on Vastseliinasse alati tagasitee, kuigi... taga künkal teeb põllul tööd traktor. On tunne, et need kaks nädalat enam kunagi ei kordu.
Thursday, October 22, 2009
Neljapäev
Hommik. Vaikne nii enam-vähem. Selline rõske ja hämar hommik. Kusjuures terve päev on vihmane olnud.
Esimeseks tunniks oli kunstiajalugu. Ja ohoo üllatust, KT. Teemaks oli Rooma kunst, mis minu õnneks oli väga kerge ja mul eelmisel aastal juba läbitud (btw, me oleme Tallinnas oma kunstiajaloos eespool ka siinsest abituuriumist).
Üllatuseks puudusid Tasso ja Piret tunnist (nende vabanduseks oli bussist mahajäämine, aga kunagi ei või teada). KTga jätkates - meil tekkis 25 min vaba aega. Klass sai äärmiselt kähku valmis oma tööga. Tundi jätkas üks armas kunstiline multifilm, millesse keegi küll kahjuks ei süvenenud. Ise veetsin aega ~pinginaabri Jaanikaga juttu puhudes. Nii lõppes ka see tund.
Vahetunnis käisin 2. korda oma kahe nädala jooksul kooli WCs. Need on nii esteetilised, et nutt tuleb kurku ja portselan puruneb kildudeks. Noh, ehk mitte päris nii, aga käimlas pole kabiine, vaid kodune eraldi ruum ühe potiga. Mitu sellist käimla ust on järjest mööda koridori. Ühte sellisesse ma ka sattusin.
Selle ambitsioonika saavutusega mu vahetund aga ei lõppenud. Läksin 0-korrusele, kus omadega pingil istudes-hängides-hangudes märkasin Annelat. Ta soovis mind näha ka. Rääkisime uurimistööst, kus Tallinnas kirjutatakse esse ja Vastseliinas kirjutatakse niisamuti. Teemaks muidugi linnas/maal elamine.
Keemia oli viisakas. Teemaks taaskord pürolüüs, mida meie koolis käsitleti vaid põgusalt. Oh boy oh boy. Irjast saab kunagi tubli professor, seletab ta ju hästi. Lihtsalt klass ei tööta kaasa. Ma sain oma viimase võimaluse tahvli ees hiilata, aga sellegipoolest ei õnnestunud see.
Vahetund taaskord. Ajasin omadega juttu. Mõtlesin küll eesti keele KTks korrata, aga ei viitsinud ka. Vähemalt ma mõtlesin sellele korra. Tund tõi aga teisi tuuli. Isegi, kui ma korranud oleks, puudunuks mul piisav materjal, et mõnele küsimusele töös vastata. Loodetavasti saan ma parema hinde, kui Jane siiski Tallinnas sama asja eest (3+, hahahha). Tuleb tõdeda, et kaht vastust piilusin Pireti töö pealt.
Tund sai mõnele meist kiiresti läbi. Töö sai nimelt valmis. Seega viisime sammud poe poole (jah, mul polnud sularaha kaasas, seega Alevis kaardimakse ja ulalaa) Ostsin sealt küüslaugu baguette'i, ja selle sai oli isegi pehme! Kooli tagasi jõudes oli vahetund 2 minutit kestnud. Sellega mu vahetund aga läbi ei olnud. Garderoobis ajasin taaskord omadega juttu, kuniks Lennart ja keegi veel tulid mind pildile kutsuma. Just nimelt. Geograafia klassis oli üks tädi, kes klõpsutas kaamerasse kogu meie klassi. Jane puudus vist. Õhtul hiljem hirmutati mind, et see pilt läheb kindlasti kohalikku vallalehte.
Geograafia oli tavapärasest väheke lõbusam. Tehti ettekandeid ja räägiti maailma majandusorganisatsioonidest. Silm ei vajunud kinni, mis on hea näitaja.
Matemaatika oli seda enam põnevust tekitav. Sain õrna hasardi sisse ülesannete lahendamisega. Siiski paistab, et me teeme siin poole vähem ülesandeid, kui Tallinnas. Aga pole hullu.
Poole tunni pealt lahkusime vaatama aulas toimuvat martsipaniüritust. Väiksemad maalisid ja voolisid martsipani ise ja meil oli võimalus raha letis raisata. Kõik koos tagasi tundi jõudnud, jätkasime ülesannetega.
Vahetunnis kordasid kõik paaniliselt vene keele jaoks. Sõnade töö oli tulemas. Tõtt-öelda olid paljud juba terve päev neid sõnu vaadanud nagu üks hull tüüp Mustamäel peeglisse vaatab. Tunni algus - pinge laes. Ja 31 sõna. Vaatamata asjaolule, et mu töö oli läbikukkumine, jätkas Kall minuga sõbralikul lainel.
Esialgu rääkisime ilmakaartest ja muust taolisest ning siis vaatasime eriti sürri multikat arvutist. Õpetaja otsis youtube'ist Doktor Aipoliti multika ja me kõik vaatasime seda. Seejärel kuulsime, et mõnikord on hea sellist multikat vaadata ja et õpetajale meeldivad need rohkem kui USA kommerts-sõnnik. Natuke pereelust juttu sealjuures ja saigi tund läbi. Peatusin kenasti ja jätsin õpetajaga hüvasti, saades adjöökingiks kaks šokolaadi ja helded sõnad.
Merit, Henzzaa ja Annu läksid ees juba koju ära ja mina suundusin informaatikasse, millest ma ei viitsi kirjutada.
Selline see koolipäev oligi. Kass kastreeritakse homme. :O(
Esimeseks tunniks oli kunstiajalugu. Ja ohoo üllatust, KT. Teemaks oli Rooma kunst, mis minu õnneks oli väga kerge ja mul eelmisel aastal juba läbitud (btw, me oleme Tallinnas oma kunstiajaloos eespool ka siinsest abituuriumist).
Üllatuseks puudusid Tasso ja Piret tunnist (nende vabanduseks oli bussist mahajäämine, aga kunagi ei või teada). KTga jätkates - meil tekkis 25 min vaba aega. Klass sai äärmiselt kähku valmis oma tööga. Tundi jätkas üks armas kunstiline multifilm, millesse keegi küll kahjuks ei süvenenud. Ise veetsin aega ~pinginaabri Jaanikaga juttu puhudes. Nii lõppes ka see tund.
Vahetunnis käisin 2. korda oma kahe nädala jooksul kooli WCs. Need on nii esteetilised, et nutt tuleb kurku ja portselan puruneb kildudeks. Noh, ehk mitte päris nii, aga käimlas pole kabiine, vaid kodune eraldi ruum ühe potiga. Mitu sellist käimla ust on järjest mööda koridori. Ühte sellisesse ma ka sattusin.
Selle ambitsioonika saavutusega mu vahetund aga ei lõppenud. Läksin 0-korrusele, kus omadega pingil istudes-hängides-hangudes märkasin Annelat. Ta soovis mind näha ka. Rääkisime uurimistööst, kus Tallinnas kirjutatakse esse ja Vastseliinas kirjutatakse niisamuti. Teemaks muidugi linnas/maal elamine.
Keemia oli viisakas. Teemaks taaskord pürolüüs, mida meie koolis käsitleti vaid põgusalt. Oh boy oh boy. Irjast saab kunagi tubli professor, seletab ta ju hästi. Lihtsalt klass ei tööta kaasa. Ma sain oma viimase võimaluse tahvli ees hiilata, aga sellegipoolest ei õnnestunud see.
Vahetund taaskord. Ajasin omadega juttu. Mõtlesin küll eesti keele KTks korrata, aga ei viitsinud ka. Vähemalt ma mõtlesin sellele korra. Tund tõi aga teisi tuuli. Isegi, kui ma korranud oleks, puudunuks mul piisav materjal, et mõnele küsimusele töös vastata. Loodetavasti saan ma parema hinde, kui Jane siiski Tallinnas sama asja eest (3+, hahahha). Tuleb tõdeda, et kaht vastust piilusin Pireti töö pealt.
Tund sai mõnele meist kiiresti läbi. Töö sai nimelt valmis. Seega viisime sammud poe poole (jah, mul polnud sularaha kaasas, seega Alevis kaardimakse ja ulalaa) Ostsin sealt küüslaugu baguette'i, ja selle sai oli isegi pehme! Kooli tagasi jõudes oli vahetund 2 minutit kestnud. Sellega mu vahetund aga läbi ei olnud. Garderoobis ajasin taaskord omadega juttu, kuniks Lennart ja keegi veel tulid mind pildile kutsuma. Just nimelt. Geograafia klassis oli üks tädi, kes klõpsutas kaamerasse kogu meie klassi. Jane puudus vist. Õhtul hiljem hirmutati mind, et see pilt läheb kindlasti kohalikku vallalehte.
Geograafia oli tavapärasest väheke lõbusam. Tehti ettekandeid ja räägiti maailma majandusorganisatsioonidest. Silm ei vajunud kinni, mis on hea näitaja.
Matemaatika oli seda enam põnevust tekitav. Sain õrna hasardi sisse ülesannete lahendamisega. Siiski paistab, et me teeme siin poole vähem ülesandeid, kui Tallinnas. Aga pole hullu.
Poole tunni pealt lahkusime vaatama aulas toimuvat martsipaniüritust. Väiksemad maalisid ja voolisid martsipani ise ja meil oli võimalus raha letis raisata. Kõik koos tagasi tundi jõudnud, jätkasime ülesannetega.
Vahetunnis kordasid kõik paaniliselt vene keele jaoks. Sõnade töö oli tulemas. Tõtt-öelda olid paljud juba terve päev neid sõnu vaadanud nagu üks hull tüüp Mustamäel peeglisse vaatab. Tunni algus - pinge laes. Ja 31 sõna. Vaatamata asjaolule, et mu töö oli läbikukkumine, jätkas Kall minuga sõbralikul lainel.
Esialgu rääkisime ilmakaartest ja muust taolisest ning siis vaatasime eriti sürri multikat arvutist. Õpetaja otsis youtube'ist Doktor Aipoliti multika ja me kõik vaatasime seda. Seejärel kuulsime, et mõnikord on hea sellist multikat vaadata ja et õpetajale meeldivad need rohkem kui USA kommerts-sõnnik. Natuke pereelust juttu sealjuures ja saigi tund läbi. Peatusin kenasti ja jätsin õpetajaga hüvasti, saades adjöökingiks kaks šokolaadi ja helded sõnad.
Merit, Henzzaa ja Annu läksid ees juba koju ära ja mina suundusin informaatikasse, millest ma ei viitsi kirjutada.
Selline see koolipäev oligi. Kass kastreeritakse homme. :O(
Wednesday, October 21, 2009
Kolmapäev
Tänase päeva teeviit: MPKP ei feilinud : D.
Olgu, aga taaskord kronoloogilises järjestuses minu päevast. Hommik. Annu ärkas küll samal kellaajal, mil mina, ent kooli ei liikunud. Ta väljus hiljem ja läks Võrru hambaarsti juurde. Emme on ka 24 h tööl.
Mina üksi siis kooli poole. Catutki polnud vastas, tal oli midagi seoses meditsiiniga. Kahju, teda on tore hommikuti kohata. Mis seal siis ikka, uus kogemus ju siiski. Õnneks üksildase tulnuka rollist päästis mind Kristjan, mu klassivend. Mul polnud aimugi, et ka tema suund siit suurtest majadest kooli viib. Armas poiss on. Temast õhkab optimismi, lol.
Poolel teel nägin ka Hendrikut, kelle pärast lõin Kikast lahku ja läksin bussile vastu. Meritit seal otse loomulikult ei olnud, jõudis ta kooli ~ samal ajal, kui Annu. Päeva lõpuhakul st.
Esimeseks kaheks tunniks olid 2 kirjandust. Annela rääkis meile rahvuseepose tekkest, Lönroti Eesti külastamisest (video) jms. Klassis valitses veel hommikune meeleolu, keegi ei viitsinud kaasa töötada. Lennartki märkis hiljem, et mõnikord viitsitakse tunnis kaasa lüüa, teinekord aga mitte. Viimane vist siiski üldisem suund. Tunniski päästis Annela plahvatusest mõne tütarlapse tasane vastus tema massprodutseeritud küsimustele.
Vahetunnil kahe kirjanduse vahel heitsin pilgu kooli kodukorda ja ka seal on kool muudetud rohkem vanglaks kui vabaõppeasutuseks. Muidugi vabandab seda asjaolu, et kooli roll on kasvatada kohalikku kogukonda. Asutus näeb vaeva, et kõiki õppima sundida ja neid pahandustest hoida ja sealt ka vääratus, kus õpilane ei soovi ise õppida, kuna teda sunnitakse selleks. Linnas on õppimine nagu liinitöö vabrikutes. Kui produktis endas on viga, kukub see liinilt välja. See motiveerib ka teisi paremini ja tugevamini liinil püsima.
Teine asi on suitsetajatega. Teada on, et inimesed suitsetavad ja ka alaealisena. Aga see asi pole nii tõsine, et liikumisvabadust piirata. Kindlasti on eetiline hoida noorus vooruslik, aga mis hinnaga, kui silma kinni pigistamine hoiaks mõlemad osapooled rõõmsamana? Ei oleks tagaajamist, ei oleks ärapõgenemist. Tegemist ju siiski suht tagasipöördumatu viirusega.
Teine naljakas asi peale vangla rolli oli põhjuseta puudumiste ületähtsustamine.
Kokkuvõttes on tegemist lasteaia mentaliteediga, kus last ei saadeta õppima, vaid pigem "midagi tegema", et ikka päev kenasti sisustatud saaks.
Oeh, paljuks sai seda kriitikat. Jätkan pigem sealt, mis päeva kenaks tegi. Ehk kolmandast tunnist - füüsika. Direktor-füüsik on ääretult muhe härra. Ta esineb suurepäraselt, muutes tunni kuulatavaks. Ta haarab klassi kaasa õppetöösse, vähemalt minu ja seda pisikese huumori ja kõlava häälega. Mainimata ei saa ka jätta ta õrna hajameelsust. Lausa puhas kuld.
Samas klassis toimus ka matemaatika. Nimelt tegemist oligi mate klassiga. Vahetunni veetsin siiski koridoris. Sain teada, kes on Linnu, vaatasin üht grafitiajakirja ja mind aeti aknalaualt minema :O/.
Matemaatikas oli KT. Õpetaja oli heas tujus. Ta oli sõbralik, kõnetas mind ja erinevalt õpetaja maniakaalsest rõõmust ja lustakusest enne tööd paistis klass lainetamas pabina vetel. Oli vaja korrata, spikrid paika panna jms. Aga töö oli iseenesest kerge. Seda kergendas ka asjaolu, et õpetaja tegi järeleandmisi abiandmise osas.
Vahetund. Ostsin saiakese, kooli tulid Annu ja Merit. Sööklas olid kohutavad järjekorrad lühendatud päeva tõttu. Eks seetõttu hilines mõni tundi, meie klassist näiteks Krisjan. Inglise keele klassis tekkis tunni alguses väike segadus. Kuljuse jaotatud lehed olid kõigil ära pandud. Peale Kristjani, keda kohal ei olnud, olid kõik oma lehed jõudnud kotti pista. Õpetaja viskas siis Kika lehed minema laualt. Klass protesteeris valjult, aga suhtlemisbarjääri tõttu õpetaja otsustas tunniga jätkata ja probleemi ignoreerida. Hiljem ta siiski võttis lehed prügikastist välja ja ... rohkem ei tea. Aga kui nüüd aus olla, siis see tund on päris jube. Distsipliin puudub + õppematerjal on juba lapsik. FFS, me räägime tunnis sellest, mida inimesed seljas kannavad ja hääldame mõningaid sõnu. Kui ma inglise keelt paremini ei mõistaks, oleks tegemist täitsa Valsi vene keelega Tallinnas.
Tänastest vahetundidest ma rohkem ei mäleta. Aga bioloogias ma ei suutnud und blokeerida ja kehaline kasvatus oli veidralt erinev eelnevatest. Uunol oli paha tuju.
Õhtu möödus hästi viisakalt.
Olgu, aga taaskord kronoloogilises järjestuses minu päevast. Hommik. Annu ärkas küll samal kellaajal, mil mina, ent kooli ei liikunud. Ta väljus hiljem ja läks Võrru hambaarsti juurde. Emme on ka 24 h tööl.
Mina üksi siis kooli poole. Catutki polnud vastas, tal oli midagi seoses meditsiiniga. Kahju, teda on tore hommikuti kohata. Mis seal siis ikka, uus kogemus ju siiski. Õnneks üksildase tulnuka rollist päästis mind Kristjan, mu klassivend. Mul polnud aimugi, et ka tema suund siit suurtest majadest kooli viib. Armas poiss on. Temast õhkab optimismi, lol.
Poolel teel nägin ka Hendrikut, kelle pärast lõin Kikast lahku ja läksin bussile vastu. Meritit seal otse loomulikult ei olnud, jõudis ta kooli ~ samal ajal, kui Annu. Päeva lõpuhakul st.
Esimeseks kaheks tunniks olid 2 kirjandust. Annela rääkis meile rahvuseepose tekkest, Lönroti Eesti külastamisest (video) jms. Klassis valitses veel hommikune meeleolu, keegi ei viitsinud kaasa töötada. Lennartki märkis hiljem, et mõnikord viitsitakse tunnis kaasa lüüa, teinekord aga mitte. Viimane vist siiski üldisem suund. Tunniski päästis Annela plahvatusest mõne tütarlapse tasane vastus tema massprodutseeritud küsimustele.
Vahetunnil kahe kirjanduse vahel heitsin pilgu kooli kodukorda ja ka seal on kool muudetud rohkem vanglaks kui vabaõppeasutuseks. Muidugi vabandab seda asjaolu, et kooli roll on kasvatada kohalikku kogukonda. Asutus näeb vaeva, et kõiki õppima sundida ja neid pahandustest hoida ja sealt ka vääratus, kus õpilane ei soovi ise õppida, kuna teda sunnitakse selleks. Linnas on õppimine nagu liinitöö vabrikutes. Kui produktis endas on viga, kukub see liinilt välja. See motiveerib ka teisi paremini ja tugevamini liinil püsima.
Teine asi on suitsetajatega. Teada on, et inimesed suitsetavad ja ka alaealisena. Aga see asi pole nii tõsine, et liikumisvabadust piirata. Kindlasti on eetiline hoida noorus vooruslik, aga mis hinnaga, kui silma kinni pigistamine hoiaks mõlemad osapooled rõõmsamana? Ei oleks tagaajamist, ei oleks ärapõgenemist. Tegemist ju siiski suht tagasipöördumatu viirusega.
Teine naljakas asi peale vangla rolli oli põhjuseta puudumiste ületähtsustamine.
Kokkuvõttes on tegemist lasteaia mentaliteediga, kus last ei saadeta õppima, vaid pigem "midagi tegema", et ikka päev kenasti sisustatud saaks.
Oeh, paljuks sai seda kriitikat. Jätkan pigem sealt, mis päeva kenaks tegi. Ehk kolmandast tunnist - füüsika. Direktor-füüsik on ääretult muhe härra. Ta esineb suurepäraselt, muutes tunni kuulatavaks. Ta haarab klassi kaasa õppetöösse, vähemalt minu ja seda pisikese huumori ja kõlava häälega. Mainimata ei saa ka jätta ta õrna hajameelsust. Lausa puhas kuld.
Samas klassis toimus ka matemaatika. Nimelt tegemist oligi mate klassiga. Vahetunni veetsin siiski koridoris. Sain teada, kes on Linnu, vaatasin üht grafitiajakirja ja mind aeti aknalaualt minema :O/.
Matemaatikas oli KT. Õpetaja oli heas tujus. Ta oli sõbralik, kõnetas mind ja erinevalt õpetaja maniakaalsest rõõmust ja lustakusest enne tööd paistis klass lainetamas pabina vetel. Oli vaja korrata, spikrid paika panna jms. Aga töö oli iseenesest kerge. Seda kergendas ka asjaolu, et õpetaja tegi järeleandmisi abiandmise osas.
Vahetund. Ostsin saiakese, kooli tulid Annu ja Merit. Sööklas olid kohutavad järjekorrad lühendatud päeva tõttu. Eks seetõttu hilines mõni tundi, meie klassist näiteks Krisjan. Inglise keele klassis tekkis tunni alguses väike segadus. Kuljuse jaotatud lehed olid kõigil ära pandud. Peale Kristjani, keda kohal ei olnud, olid kõik oma lehed jõudnud kotti pista. Õpetaja viskas siis Kika lehed minema laualt. Klass protesteeris valjult, aga suhtlemisbarjääri tõttu õpetaja otsustas tunniga jätkata ja probleemi ignoreerida. Hiljem ta siiski võttis lehed prügikastist välja ja ... rohkem ei tea. Aga kui nüüd aus olla, siis see tund on päris jube. Distsipliin puudub + õppematerjal on juba lapsik. FFS, me räägime tunnis sellest, mida inimesed seljas kannavad ja hääldame mõningaid sõnu. Kui ma inglise keelt paremini ei mõistaks, oleks tegemist täitsa Valsi vene keelega Tallinnas.
Tänastest vahetundidest ma rohkem ei mäleta. Aga bioloogias ma ei suutnud und blokeerida ja kehaline kasvatus oli veidralt erinev eelnevatest. Uunol oli paha tuju.
Õhtu möödus hästi viisakalt.
Tuesday, October 20, 2009
Monday, October 19, 2009
Esmaspäev
Tere hommikust! Kell on natukene pärast seitset. Annu küsib, kas magada edasi või üles ärgata. Ärkasime. Kohe-kohe astub ka ema uksest sisse. Joome kõik köögis kohvi ja nosime natuke.
Unustasin end "Terevisiooni" uudiseid vaatama ja meil läks väheke kiireks, et liikuma hakata. Vähemalt mul läks kiireks. Annu on meil päris nobe.
Catu oli õnneks siiski vastus meid ootamas. Jalutanud nii kaugele kui perekond Tohvi maja, oli ta näos näha täitsa tigedat härjapõlvlast. A natuke ta ikka naeratas ka.
Kuigi tavaliselt alustatakse esmaspäeva klassijuhataja tunniga, oli tänane erand. Seda ei olnud. Tavapärane tunniplaan (v.a. ajalugu kuskilt vahelt) toimus täna muidu täies mahus.
Esimeseks tunniks matemaatika, valdas mind millegi pärast põhjendamata rõõm. Lennartiga olime enne tundi natuke rebelid ka, istusime aknalaual, mida otse loomulikult teha ei tohi. Ja siis oli kena tervet klassi näha ja alustada pärast ebaõpilaslikku nädalavahetust taaskord haridustemplis altaritele ohvriandide toomisega.
Rõõm reaalaine üle oli tõepoolest põhjendamata. Jõudsin juba unustada, mismoodi mind iga uus kriips tahvlil nii raevu ajab, et karjuks üle klassi: "asdasd, pea nüüd hoogu!" Tunne on nagu mul suvel oli Muhus lage panna. Kael kange, mahukas töö ja õhtu hakkab kätte jõuda. Või midagi hullemat, dunno. Igatahes fakt on, et me oleme Tallinna omadest matas maas ja siin saan teemast vähem aru. Õnneks on mul siiski homme keemia, mis võib ka hea tund olla.
Teine tore reaaltund on füüsika. Tunduvalt edukam, kui Tallinna füüsika. Õpetaja kasutab metafoore, ta teeb asju graafiliselt, ta mängib valemitega ja loob kõigile mugava metoodika tunni juhatamiseks. Ja õpetaja ise on ka jätkuvalt muhe :O).
Eesti keeles oli esialgu klassis küsitlustöö mu uurimustöö tarbeks ja hiljem täitsa arusaadav bs. Annela suudab oma tunni täitsa kuulatavalt välja vedada.
Järgmiseks oli ootamas vene keel. Valmistasin end õrnalt jutustama, kuigi nähtavasti seda polnudki vaja. Kall küsitles mind niisama individuaalselt ja oma toreda vanatädi sarmiga halastas ta mulle kohutava vene keele oskuse. Neljapäevaks plaanin sõnad ilusasti siiski ära õppida ja KT teha. Sellele järgnenud inglise keelest ma ei mäleta suurt midagi. Enne tantsu tundi oli naljakas vaadata all teateid huviringide, bussiaegade jms kohta. Lastele üritatakse kõikvõimalikke variante pakkuda huvitegevuseks ja kuna kõik on väike ja koondunud, paistab siinne võimalus millegagi tegeleda ehk isegi parem (ja kaudselt survestatum) kui linnas. Muide, kooli kestus sõltub sellest, mis kell bussid lahkuvad. Õpilased peavad koju ka jõudma :D.
Nüüd päeva grande finale, tango de la muerte - tantsutund! Jah, siin koolis tantsitakse ja see täitsa meeldis mulle. Rumba ja viini valss said kaasõpilaste ja Annela juhatusel läbi proovitud. Tantsijana olen muidu üpriski pask, kuigi ülejäänud klass oli muljetavaldav. Nende kiiremate ja uhkemate liigutustega eriti :D.
Tantsida veel oleks päris lahe. :O)
Klassiõde Tallinnast küsis just msnis, mis on kahe kooli vahe. Lühidalt:
1) õpilased
Siinsed hoiavad palju tihedamalt kokku, teavad üksteist suurema osa oma elust ja jagavad kohust olla ühiskonna noor.
2) koolimaja
Nii õpetajad kui koolimaja on armsalt lihvitud. Õppekeskkond viisakas ja võimalusi päris palju. Aga efektiivsus võrdlemisi väike.
Õhtul käisin Võrus oma kasuperega. Seal oli täitsa kiire eluviis ja rusuv linna lõhn. Jõudsin vist Vastseliinaga ära harjuda.
Unustasin end "Terevisiooni" uudiseid vaatama ja meil läks väheke kiireks, et liikuma hakata. Vähemalt mul läks kiireks. Annu on meil päris nobe.
Catu oli õnneks siiski vastus meid ootamas. Jalutanud nii kaugele kui perekond Tohvi maja, oli ta näos näha täitsa tigedat härjapõlvlast. A natuke ta ikka naeratas ka.
Kuigi tavaliselt alustatakse esmaspäeva klassijuhataja tunniga, oli tänane erand. Seda ei olnud. Tavapärane tunniplaan (v.a. ajalugu kuskilt vahelt) toimus täna muidu täies mahus.
Esimeseks tunniks matemaatika, valdas mind millegi pärast põhjendamata rõõm. Lennartiga olime enne tundi natuke rebelid ka, istusime aknalaual, mida otse loomulikult teha ei tohi. Ja siis oli kena tervet klassi näha ja alustada pärast ebaõpilaslikku nädalavahetust taaskord haridustemplis altaritele ohvriandide toomisega.
Rõõm reaalaine üle oli tõepoolest põhjendamata. Jõudsin juba unustada, mismoodi mind iga uus kriips tahvlil nii raevu ajab, et karjuks üle klassi: "asdasd, pea nüüd hoogu!" Tunne on nagu mul suvel oli Muhus lage panna. Kael kange, mahukas töö ja õhtu hakkab kätte jõuda. Või midagi hullemat, dunno. Igatahes fakt on, et me oleme Tallinna omadest matas maas ja siin saan teemast vähem aru. Õnneks on mul siiski homme keemia, mis võib ka hea tund olla.
Teine tore reaaltund on füüsika. Tunduvalt edukam, kui Tallinna füüsika. Õpetaja kasutab metafoore, ta teeb asju graafiliselt, ta mängib valemitega ja loob kõigile mugava metoodika tunni juhatamiseks. Ja õpetaja ise on ka jätkuvalt muhe :O).
Eesti keeles oli esialgu klassis küsitlustöö mu uurimustöö tarbeks ja hiljem täitsa arusaadav bs. Annela suudab oma tunni täitsa kuulatavalt välja vedada.
Järgmiseks oli ootamas vene keel. Valmistasin end õrnalt jutustama, kuigi nähtavasti seda polnudki vaja. Kall küsitles mind niisama individuaalselt ja oma toreda vanatädi sarmiga halastas ta mulle kohutava vene keele oskuse. Neljapäevaks plaanin sõnad ilusasti siiski ära õppida ja KT teha. Sellele järgnenud inglise keelest ma ei mäleta suurt midagi. Enne tantsu tundi oli naljakas vaadata all teateid huviringide, bussiaegade jms kohta. Lastele üritatakse kõikvõimalikke variante pakkuda huvitegevuseks ja kuna kõik on väike ja koondunud, paistab siinne võimalus millegagi tegeleda ehk isegi parem (ja kaudselt survestatum) kui linnas. Muide, kooli kestus sõltub sellest, mis kell bussid lahkuvad. Õpilased peavad koju ka jõudma :D.
Nüüd päeva grande finale, tango de la muerte - tantsutund! Jah, siin koolis tantsitakse ja see täitsa meeldis mulle. Rumba ja viini valss said kaasõpilaste ja Annela juhatusel läbi proovitud. Tantsijana olen muidu üpriski pask, kuigi ülejäänud klass oli muljetavaldav. Nende kiiremate ja uhkemate liigutustega eriti :D.
Tantsida veel oleks päris lahe. :O)
Klassiõde Tallinnast küsis just msnis, mis on kahe kooli vahe. Lühidalt:
1) õpilased
Siinsed hoiavad palju tihedamalt kokku, teavad üksteist suurema osa oma elust ja jagavad kohust olla ühiskonna noor.
2) koolimaja
Nii õpetajad kui koolimaja on armsalt lihvitud. Õppekeskkond viisakas ja võimalusi päris palju. Aga efektiivsus võrdlemisi väike.
Õhtul käisin Võrus oma kasuperega. Seal oli täitsa kiire eluviis ja rusuv linna lõhn. Jõudsin vist Vastseliinaga ära harjuda.
Sunday, October 18, 2009
Saturday, October 17, 2009
Laupäev
Greater Dicks, Lesser Dicks, Spank Me Dicks and Mediola Dicks making a family.
Oops, Greater is dead, hence Lesser is joint with Lolita Badass.
Hiljem veidike Oompa Loompat Meriti pool.
Ja ei, mitte miski ei ole seotud siin õppetööga :O(.
Oops, Greater is dead, hence Lesser is joint with Lolita Badass.
Hiljem veidike Oompa Loompat Meriti pool.
Ja ei, mitte miski ei ole seotud siin õppetööga :O(.
Reede
Iga hommik kostitab mind järjest enam ja enam tundega, et ei viitsiks kooli minna. Tallinlase laiskus lööb välja. Siiski doriangraylik vabandus, et tahtele peab alluma ei aita mind. Ülistagem voorusi ja käigem siiski kenasti koolis.
Iseasi, kas koolis käimine Vastseliinas vajalik on. Paljugi olen eelnevalt märkinud (ei tea, kas ka blogis, aga suusõnaliselt), et õpe jaotatakse tüütult. Et õpilane on õpilane ja tema töö on õppimine, jaotatakse suurem osa õppetöö raskusest koduseks tegevuseks. Koolis käiakse lihtsalt istumas ja kogumas infot, mis on pole nii põhjalik, kui ma eeldaksin.
Alustagem või matemaatika tunnist, mis oli küll kenasti kasulik. Õpetaja selgitas, kuidas määramispiirkonna leidmine toimib ja missugused on sealsed süsteemid, ent võrreldes seda Tallinna koolis tehtud konspektiga, jäi vägagi õhku rippuma küsimus "miks". Kõik, mida õpetaja näidete varal selgitas, oli kenasti kergesti kolme printsiibi abil süsteemi pandav. 1/a, kus a ei tohi võrduda nulliga, ruutjuur a ei tohi olla negatiivne ja 1/ruutjuur a ei tohi võrduda nulliga ja olla negatiivne. Ja palju muud, mis selles tunnis muutus pigem segaseks. Oeh, igatsen oma Almetit, kes muutis matemaatika mänguks ja seeläbi suutis tekitada terves klassis hasarti ja võistlusmomenti.
Õnneks füüsikas on meie õpetaja (direktor) tore. Rääkis kolmapäevasest katsetustetunnist, tegi järeldusi jms. Kõik mu ümber said teada, kuivõrd ma seda muhedat noormeest kiidan (Annu valgustas mind hiljem, et Viktor olevat kõrvutanud Aristotelese ideaalabielu abiturientide ja direktori paaripanekuga).
Perekonnaõpetuses oli tunda negatiivseid laineid. Kaks klassi olid koos ja pidid tegema kuiva tööd, tehes rühmadena ettekannet eri ajastute (igale rühmale üks ajastu)plussidest ja miinustest perekonnaliikmete osas. Aga seda tehti tõepoolest igasuguse rõõmuta. Õnneks meeldib mulle jutustada ja nägin kõiges plusse. Dunno, mitte miski pole tõsine meie elus, miks teha siis kätte antud ülesanne endale tõsiseks, kui on võimalus näha seda mitte järjekordse tööna, selmet naljana?
Pärast seda tundi oli vist vahetund, kus me Meritiga panime keerutamisoskuse garderoobis proovile. Õnneks keegi ei näinud. Peale TEMA!!11!!
Inglise keel oli tüütu ja suhtlusbarjääriga õpetaja-õpilase osas. Õnneks ma sinna tundi ei hilinenud. Ümberkaudse klassiga sai armsalt vesteldud ja selle eest sain ka riielda :O(. Tunnis ei tohi vestelda, ka mitte asjast, kuna õpetaja ei erista, mida räägitakse oma emakeeles.
Ajaloo alguseks oli klassis küsimus ja kadestus teatud õpilaste seas, et miks nad filosoofiaga ei tegele, ent me tallinlased tegeleme. Õpetaja küsis minu valikaineid, rääkis tunni alguses omale iseloomulikku muhedat juttu ja näitas klassile jälle üht videot. Seekord Aristotelesest. Pärast videot rääkis väheke filosoofiast, erinevatest filosoofidest ja oli muidu tubli, andes teada, et esmaspäeval teda ei ole (klassis palju rõõmu).
Muusika oli mul viimaseks tunniks. Bioloogia jäeti ära. Muusikas klass õpetajale ei allunud, mis pidavad olema tüüpiline. Mõni oli lahe ja kommenteeris ja keegi otseselt õpetaja seletatavasse Beethoveni elulukku ei süvenenud. Väga õige märkus tehti õpetaja kohta mulle enne tundi - selgrootu. Ehk on üheks näitajaks probleemist juba see, et tunnist lasti varem ära ja lõpetuseks lauldi 3 laulu 9. klassi laulikust. Kõik laulsid rõõmsalt, mulle tundus see kõhe ja seega ei löönud kaasa. Tundub, et hääl on selline, mida jagatakse meeleldi oma tuttavatele ja kamraadidele, ent mida uustulnukal ühiskonnas on vastumeelne teha. Selles peituvad siiski emotsioonid ja kõlad, mida ei peaks inimestele avaldama. + kunst on bs.
Pärast muusikat pidin ootama Meritit, kes pidi omakorda Hendrikut koolis ootama. Kumbagi ei olnud. Seal ma siis ootasin. Õnneks oli mul seltsiks avatud peaga klassivend, kes rääkis kohalikust olust, kirus noorsoo (praegused algklassid) ülbust, uljaspäisust ja selgitas mulle kõigega üht-teist. Koolis on valdav õpilaste seas passiivsus. Nõme oleks tunnis aktiivselt kaasa lüüa. Minu puhul on asi aga teistsugune, kuna ma ei ole isegi otseselt uus õpilane, vaid ajutine nähtus. Seega veidrad sussid, käitumine ja kõik muu käib pelgalt sama ajutise asja juurde, kui lehmanäitus tagahoovis. See ei saa igavesti seal olema ja seega on huvitav.
Klassi analüüsimisega aga edasi - kõik teavad kõiki. Õpetajatel on missioon kasvatada oma tuttavate lapsi ja edendada kohaliku väiksese ühiskonna tulevikku. Seeläbi on lähenemine individuaalsem ja kellestki ei ole suva. Kui maakool on asula noorsoo keskpunkt (siit järeldus, et keegi ei taha pugeja=aktiivne=nõme olla), siis linnakool kombinaat, kus produtseeritakse inimesi, teadmata nende tausta.
Olgu, aitab. Läksin esimest korda üksinda koju. Annu ootas ees, emme oli juba Võrus. Õhtul saime ka ise Annuga naabrinaisega Võrru ja läksime meie perega vanavanaema juubelile, kus suur küsimus oli: "Kus on Jane?" Ofc, mina olingi Jane, mis mõnele tekitas segadust, mõnele oli naljakas. Ikkagi vahetusõpilase värk. Peolaud oli lookas ja inimesed suhtlesid üksteisega. Ainult mina tundsin end hirmununa võõras keskkonnas. Veel rohkem hirmutas mind aga asjaolu, et üks purjus vanatädi üritas mind väevõimuga tantsima tirida, nagu teisigi lauas istuvaid noormehi. Ta feilis.
Õnneks sellest polnud midagi. Saingi põhjuse end õues värskendamas värskendada ja sees olles lõbustas mind ja Annut pisi-Matu, kes leidis Space Impact'i mängust omale uue sõbra. Aitäh Tartu Lauri, su telefon tegi ühe poisi rõõmsaks.
Suguvõsa ise meenutas paljustki mu saarlasi. Suur aga seejuures oli see, et väike poiss ei jooksnud pudeliga ringi ja ei kallanud vastumeelsetele täiskasvanutele viina. Muidu sugulased seal seletasid ja olid rõõmsad. Politseinik istus lauas otse mu vastas ^^.
Õhtu lõpetas kook ja rõngamäng, kus suguvõsa loopis rõngaid põrandal ümber alkoholipudelite. Üks mees tegi platsi peaaegu tühjaks, üks võitis peaauhinna suure Jägermeistri ja mu käsigi palju ei vääratanud, saades lohutusauhinna Bailey'si ja hulga muud alkoholi. Emmegi tuli koju kahe lastešampusega, mingi apelsinijoogiga ja siidriga. Annu osalus oli... moraalne. :O)
Tore õhtu, tore päev.
Iseasi, kas koolis käimine Vastseliinas vajalik on. Paljugi olen eelnevalt märkinud (ei tea, kas ka blogis, aga suusõnaliselt), et õpe jaotatakse tüütult. Et õpilane on õpilane ja tema töö on õppimine, jaotatakse suurem osa õppetöö raskusest koduseks tegevuseks. Koolis käiakse lihtsalt istumas ja kogumas infot, mis on pole nii põhjalik, kui ma eeldaksin.
Alustagem või matemaatika tunnist, mis oli küll kenasti kasulik. Õpetaja selgitas, kuidas määramispiirkonna leidmine toimib ja missugused on sealsed süsteemid, ent võrreldes seda Tallinna koolis tehtud konspektiga, jäi vägagi õhku rippuma küsimus "miks". Kõik, mida õpetaja näidete varal selgitas, oli kenasti kergesti kolme printsiibi abil süsteemi pandav. 1/a, kus a ei tohi võrduda nulliga, ruutjuur a ei tohi olla negatiivne ja 1/ruutjuur a ei tohi võrduda nulliga ja olla negatiivne. Ja palju muud, mis selles tunnis muutus pigem segaseks. Oeh, igatsen oma Almetit, kes muutis matemaatika mänguks ja seeläbi suutis tekitada terves klassis hasarti ja võistlusmomenti.
Õnneks füüsikas on meie õpetaja (direktor) tore. Rääkis kolmapäevasest katsetustetunnist, tegi järeldusi jms. Kõik mu ümber said teada, kuivõrd ma seda muhedat noormeest kiidan (Annu valgustas mind hiljem, et Viktor olevat kõrvutanud Aristotelese ideaalabielu abiturientide ja direktori paaripanekuga).
Perekonnaõpetuses oli tunda negatiivseid laineid. Kaks klassi olid koos ja pidid tegema kuiva tööd, tehes rühmadena ettekannet eri ajastute (igale rühmale üks ajastu)plussidest ja miinustest perekonnaliikmete osas. Aga seda tehti tõepoolest igasuguse rõõmuta. Õnneks meeldib mulle jutustada ja nägin kõiges plusse. Dunno, mitte miski pole tõsine meie elus, miks teha siis kätte antud ülesanne endale tõsiseks, kui on võimalus näha seda mitte järjekordse tööna, selmet naljana?
Pärast seda tundi oli vist vahetund, kus me Meritiga panime keerutamisoskuse garderoobis proovile. Õnneks keegi ei näinud. Peale TEMA!!11!!
Inglise keel oli tüütu ja suhtlusbarjääriga õpetaja-õpilase osas. Õnneks ma sinna tundi ei hilinenud. Ümberkaudse klassiga sai armsalt vesteldud ja selle eest sain ka riielda :O(. Tunnis ei tohi vestelda, ka mitte asjast, kuna õpetaja ei erista, mida räägitakse oma emakeeles.
Ajaloo alguseks oli klassis küsimus ja kadestus teatud õpilaste seas, et miks nad filosoofiaga ei tegele, ent me tallinlased tegeleme. Õpetaja küsis minu valikaineid, rääkis tunni alguses omale iseloomulikku muhedat juttu ja näitas klassile jälle üht videot. Seekord Aristotelesest. Pärast videot rääkis väheke filosoofiast, erinevatest filosoofidest ja oli muidu tubli, andes teada, et esmaspäeval teda ei ole (klassis palju rõõmu).
Muusika oli mul viimaseks tunniks. Bioloogia jäeti ära. Muusikas klass õpetajale ei allunud, mis pidavad olema tüüpiline. Mõni oli lahe ja kommenteeris ja keegi otseselt õpetaja seletatavasse Beethoveni elulukku ei süvenenud. Väga õige märkus tehti õpetaja kohta mulle enne tundi - selgrootu. Ehk on üheks näitajaks probleemist juba see, et tunnist lasti varem ära ja lõpetuseks lauldi 3 laulu 9. klassi laulikust. Kõik laulsid rõõmsalt, mulle tundus see kõhe ja seega ei löönud kaasa. Tundub, et hääl on selline, mida jagatakse meeleldi oma tuttavatele ja kamraadidele, ent mida uustulnukal ühiskonnas on vastumeelne teha. Selles peituvad siiski emotsioonid ja kõlad, mida ei peaks inimestele avaldama. + kunst on bs.
Pärast muusikat pidin ootama Meritit, kes pidi omakorda Hendrikut koolis ootama. Kumbagi ei olnud. Seal ma siis ootasin. Õnneks oli mul seltsiks avatud peaga klassivend, kes rääkis kohalikust olust, kirus noorsoo (praegused algklassid) ülbust, uljaspäisust ja selgitas mulle kõigega üht-teist. Koolis on valdav õpilaste seas passiivsus. Nõme oleks tunnis aktiivselt kaasa lüüa. Minu puhul on asi aga teistsugune, kuna ma ei ole isegi otseselt uus õpilane, vaid ajutine nähtus. Seega veidrad sussid, käitumine ja kõik muu käib pelgalt sama ajutise asja juurde, kui lehmanäitus tagahoovis. See ei saa igavesti seal olema ja seega on huvitav.
Klassi analüüsimisega aga edasi - kõik teavad kõiki. Õpetajatel on missioon kasvatada oma tuttavate lapsi ja edendada kohaliku väiksese ühiskonna tulevikku. Seeläbi on lähenemine individuaalsem ja kellestki ei ole suva. Kui maakool on asula noorsoo keskpunkt (siit järeldus, et keegi ei taha pugeja=aktiivne=nõme olla), siis linnakool kombinaat, kus produtseeritakse inimesi, teadmata nende tausta.
Olgu, aitab. Läksin esimest korda üksinda koju. Annu ootas ees, emme oli juba Võrus. Õhtul saime ka ise Annuga naabrinaisega Võrru ja läksime meie perega vanavanaema juubelile, kus suur küsimus oli: "Kus on Jane?" Ofc, mina olingi Jane, mis mõnele tekitas segadust, mõnele oli naljakas. Ikkagi vahetusõpilase värk. Peolaud oli lookas ja inimesed suhtlesid üksteisega. Ainult mina tundsin end hirmununa võõras keskkonnas. Veel rohkem hirmutas mind aga asjaolu, et üks purjus vanatädi üritas mind väevõimuga tantsima tirida, nagu teisigi lauas istuvaid noormehi. Ta feilis.
Õnneks sellest polnud midagi. Saingi põhjuse end õues värskendamas värskendada ja sees olles lõbustas mind ja Annut pisi-Matu, kes leidis Space Impact'i mängust omale uue sõbra. Aitäh Tartu Lauri, su telefon tegi ühe poisi rõõmsaks.
Suguvõsa ise meenutas paljustki mu saarlasi. Suur aga seejuures oli see, et väike poiss ei jooksnud pudeliga ringi ja ei kallanud vastumeelsetele täiskasvanutele viina. Muidu sugulased seal seletasid ja olid rõõmsad. Politseinik istus lauas otse mu vastas ^^.
Õhtu lõpetas kook ja rõngamäng, kus suguvõsa loopis rõngaid põrandal ümber alkoholipudelite. Üks mees tegi platsi peaaegu tühjaks, üks võitis peaauhinna suure Jägermeistri ja mu käsigi palju ei vääratanud, saades lohutusauhinna Bailey'si ja hulga muud alkoholi. Emmegi tuli koju kahe lastešampusega, mingi apelsinijoogiga ja siidriga. Annu osalus oli... moraalne. :O)
Tore õhtu, tore päev.
Thursday, October 15, 2009
Neljapäev
Tänast sissekannet alustan tagasivaatega pühapäeva, mil mina, Annu, Merit, Catu ja Hennzza vaatasime meie pool üht vampiirivhilmi nimega "Twilight". Seal on palju armastust, romantikat, seepi ja muud. Aga miks on vampiiril vaja armastust? Kas omandiihast? Nimelt ei voola vampiirides veri. Vereringe ei toimi. Siit järeldame, et teatud "jäsemed", mis paisuvad ainult verega täitudes, ei tööta. Jah, jutt on erekteerumisest ja vampiir on impotentne.
Nii kerge see ongi. See jutt on pühendusega neile, kes selle filmiga kursis on. Ja keda ma täna vampiiriks kutsusin. Well well well.
Igatahes. Hommik oli šokeeriv. Eile õhtul natuke pärast blogi lõpetamist kadus elekter uuesti ära. Õnneks ma polnud ainus kannataja, oli veel siinne ainsate korterelamute kvartal (need kohalikud kõrgeimad, 3 korrust lausa). Hommikul sai samas vaimus üles ärgatud. Välgumihkliga vetsus, nukrutsedes pimeduses ja kooli koos Annuga. Catu meid ei oodanud, oli ees juba ära läinud.
Esimene tund oli poolik kunstiajalugu, kus õpetaja jättis töö ära ja seeasemel näitas võrdlemisi huvitavaid videosid juutuubist. Edasised poolteist tundi möödusid politseiloenguga turvavöödest jms. Jällegi kool näitas üles saalis äärmist viisakust ja tagasihoidlikust (küsimused). Loeng tegi ilusa interaktiivse katse joovet tekitavatest müütidest, näitas videot ja tegi freakshow'd.
Kurb selle loengu juures on, et keemia jäi ära (IRJAAA.... omgz). Aga mis seal ikka. Asi lõppes ja uus tund oli kohe peal. Käisin sööklast läbi, vaatasin, et Merit ka kooli jõudnud ning läksin oma klassi otsima. Esialgu vaatasin oma klassi, paar rebast ainult. Siis vaatasin kõikjale mujale. Ikka mu klassi polnud. Otsustasin uuesti Annela klassi vaadata ja nüüd, kus seal käis rebaste kunstiajaloo tund, suundusin otse vastavasse klassi, kust ma koolipäeva alustasin. Hästiajastatud sisenemine nõuab sarmi ja tegelaskuju vaprat iseloomu. Seda mul ka oli, astusin täpselt sel hetkel üle klassi lävepaku, kui Annela küsis klassilt, et kas keegi teab ka, mis minust sai ja kas ma tean kuhu tulla. "ooo, aramis...!"
Geograafia oli igav ja ühehõlbaline nagu alati. Õpetajatel vist üldse puudub meie koolis piisav showmanship. Pole veel sellist eriti kaasakiskuvat tundi veel kuulnud. Enne või pärast matemaatikat käisin ka alevi keskuses, maksin ~50 krooni koka eest ja see sai tänasega sisuliselt otsa.
Matemaatika ja vene keel jäid mul täna sisuliselt ära. Käisin kahe klassiõega kultuurimajas köie järel, mille me viisime metsa puu otsa. Aga kultuurimajas demonstreeris Piret oma hämmastavat oskust kruvikeerajaga ust avada. Bravissimo.
Jah, eelvalmistused rebaste retsimisele. Köis puu otsa. Sellele eelnes redeli ja labidaga koolimajas tiirutamine, sest ka need sai metsa viidud. Kaevasin metsa alla auku ja klassiõed olid nii moraalseks kui praktiliseks toeks. See kõik kõlab nagu Katõni ettevalmistamine: köis puu otsa, kaevamine lumise metsa all. Aga lõbus oli muidu. Õhtul oli ka.
Informaatika... Kuljus.
Koju jõudes oli elekter. Õige pea liitusid Henzzaaa ja Merit meiega. Kell 5.35 taipasin ruttu parki liikuda, ent rebased ja muud olid sealt juba koolimajja jõudnud. Koolimaja ees ei osatud nendega suurt midagi peale hakata, seega õige pea asuti liikuma kirsi juurde tordi otsas. Takistusrada. Piret hellitas enne roomamist pimedaks seotud rebaseid, üks tütarlaps, kelle nime ma pean kindlasti välja uurima, toitis neid agaralt igasugu pasaga. Enda meeliskoha leidsin oma tööpostil. Köis ja auk, hilisemalt kellegi poolt täidetud tomatitega :D.
Viimane aste nõudis sulgede ja siirupi seest läbiveeremist.
Äärmiselt lõbus oli. Sadist mu sees tõstis pead.
Takistusraja lõppedes liiguti edasi staadionile omapärasele kotijooksule, kus ümber pulga jooksmise asemel keerutati pea selle peal 10 ringi. Ma tundsin end äärmiselt eufoorilisena seal platsil, ajasin juttu, kiusasin. Ja suur osa koolirahvast oli seda vaatamas. Lõpetuseks jagati rebastele ja soovijatele fekaali välimusega toiduasju, mis olid üllatavalt maitsvad. Mu matemaatika õpetaja ise tegi :O))).
Koduteel ajasin Kuljusega viisakat ja vaoshoitud juttu, käisin tanklas ja läksin koju. Seda kõike Annuga :O)).
Iga päevaga veendun ma järjest enam, et mul on täitsa tore klass ja kool on mu suhtes sõbralik. Või on lihtsalt asi selles, et ma pakun inimestele huvi.
NB! Kõiki mu tegusid vabandab asjaolu, et need on tehtud uurimustöö raames.
Nii kerge see ongi. See jutt on pühendusega neile, kes selle filmiga kursis on. Ja keda ma täna vampiiriks kutsusin. Well well well.
Igatahes. Hommik oli šokeeriv. Eile õhtul natuke pärast blogi lõpetamist kadus elekter uuesti ära. Õnneks ma polnud ainus kannataja, oli veel siinne ainsate korterelamute kvartal (need kohalikud kõrgeimad, 3 korrust lausa). Hommikul sai samas vaimus üles ärgatud. Välgumihkliga vetsus, nukrutsedes pimeduses ja kooli koos Annuga. Catu meid ei oodanud, oli ees juba ära läinud.
Esimene tund oli poolik kunstiajalugu, kus õpetaja jättis töö ära ja seeasemel näitas võrdlemisi huvitavaid videosid juutuubist. Edasised poolteist tundi möödusid politseiloenguga turvavöödest jms. Jällegi kool näitas üles saalis äärmist viisakust ja tagasihoidlikust (küsimused). Loeng tegi ilusa interaktiivse katse joovet tekitavatest müütidest, näitas videot ja tegi freakshow'd.
Kurb selle loengu juures on, et keemia jäi ära (IRJAAA.... omgz). Aga mis seal ikka. Asi lõppes ja uus tund oli kohe peal. Käisin sööklast läbi, vaatasin, et Merit ka kooli jõudnud ning läksin oma klassi otsima. Esialgu vaatasin oma klassi, paar rebast ainult. Siis vaatasin kõikjale mujale. Ikka mu klassi polnud. Otsustasin uuesti Annela klassi vaadata ja nüüd, kus seal käis rebaste kunstiajaloo tund, suundusin otse vastavasse klassi, kust ma koolipäeva alustasin. Hästiajastatud sisenemine nõuab sarmi ja tegelaskuju vaprat iseloomu. Seda mul ka oli, astusin täpselt sel hetkel üle klassi lävepaku, kui Annela küsis klassilt, et kas keegi teab ka, mis minust sai ja kas ma tean kuhu tulla. "ooo, aramis...!"
Geograafia oli igav ja ühehõlbaline nagu alati. Õpetajatel vist üldse puudub meie koolis piisav showmanship. Pole veel sellist eriti kaasakiskuvat tundi veel kuulnud. Enne või pärast matemaatikat käisin ka alevi keskuses, maksin ~50 krooni koka eest ja see sai tänasega sisuliselt otsa.
Matemaatika ja vene keel jäid mul täna sisuliselt ära. Käisin kahe klassiõega kultuurimajas köie järel, mille me viisime metsa puu otsa. Aga kultuurimajas demonstreeris Piret oma hämmastavat oskust kruvikeerajaga ust avada. Bravissimo.
Jah, eelvalmistused rebaste retsimisele. Köis puu otsa. Sellele eelnes redeli ja labidaga koolimajas tiirutamine, sest ka need sai metsa viidud. Kaevasin metsa alla auku ja klassiõed olid nii moraalseks kui praktiliseks toeks. See kõik kõlab nagu Katõni ettevalmistamine: köis puu otsa, kaevamine lumise metsa all. Aga lõbus oli muidu. Õhtul oli ka.
Informaatika... Kuljus.
Koju jõudes oli elekter. Õige pea liitusid Henzzaaa ja Merit meiega. Kell 5.35 taipasin ruttu parki liikuda, ent rebased ja muud olid sealt juba koolimajja jõudnud. Koolimaja ees ei osatud nendega suurt midagi peale hakata, seega õige pea asuti liikuma kirsi juurde tordi otsas. Takistusrada. Piret hellitas enne roomamist pimedaks seotud rebaseid, üks tütarlaps, kelle nime ma pean kindlasti välja uurima, toitis neid agaralt igasugu pasaga. Enda meeliskoha leidsin oma tööpostil. Köis ja auk, hilisemalt kellegi poolt täidetud tomatitega :D.
Viimane aste nõudis sulgede ja siirupi seest läbiveeremist.
Äärmiselt lõbus oli. Sadist mu sees tõstis pead.
Takistusraja lõppedes liiguti edasi staadionile omapärasele kotijooksule, kus ümber pulga jooksmise asemel keerutati pea selle peal 10 ringi. Ma tundsin end äärmiselt eufoorilisena seal platsil, ajasin juttu, kiusasin. Ja suur osa koolirahvast oli seda vaatamas. Lõpetuseks jagati rebastele ja soovijatele fekaali välimusega toiduasju, mis olid üllatavalt maitsvad. Mu matemaatika õpetaja ise tegi :O))).
Koduteel ajasin Kuljusega viisakat ja vaoshoitud juttu, käisin tanklas ja läksin koju. Seda kõike Annuga :O)).
Iga päevaga veendun ma järjest enam, et mul on täitsa tore klass ja kool on mu suhtes sõbralik. Või on lihtsalt asi selles, et ma pakun inimestele huvi.
NB! Kõiki mu tegusid vabandab asjaolu, et need on tehtud uurimustöö raames.
Wednesday, October 14, 2009
Kolmapäev
Tänast päeva tunneb kui päeva, mil elekter meist lahkus.
Hommik oli taaskord lumine ja tohutult tuisune. Rõve oleks piisav sõna. Külm ja ligane. Kaks esimest tundi kirjandust möödusid võrdlemisi lihtsalt. Tund aega puudus meil elekter ja oli oht, et koolipäev saab ära jäetud. Aga õnneks sai lehmakella saatel elekter tagasi toodud. Natuke pärast 2. tunni algust tuli ka elekter tagasi. Hurraa, tund jätkus täie hooga.
Eelnevalt pimedas me tunnitööd ei olnud arutanud. Rääkisime niisama kenasti üldiselt Vastseliinast ja kohalikust elust (kaitseväelased koduhoovis, heh :D). Täitsa meeldiv oli. Poisid rääkisid täitsa tõsiselt mõttetu killuheitmise asemel ja tütarlapsed... well, nemad valmistasid ette kuskil ja midagi seoses homse rebastepeoga.
Kaks järgnevat tundi olid füüsikad. Lõbus tund, lõbus õpetaja (direktor). Klassile pakkus lausa puhast rõõmu kogu see aeg saada füüsikat praktikas. Testisime jada- ja rööpühendust igasuguste vahenditega (tegime vooluringi jne). Vastremonditud koolimaja ja vahendite olemasolu seda ka võimaldas.
Olime Piretiga paaris. Koostöö sujus ladusalt ja vastused olid kiired tulema. Täitsa tore, täitsa positiivne. Ja ka õpetaja omapärane hajali olek tegi seda asja lõbusamaks. + metafoor voolust kui jõest ja selle hargnevusest!
Enne inglise keelt oli (vist) pikk vahetund, mil sai Henzzaaga poes käidud. Hot dog vms. Sularaha ei olnud kaasas. Või ei, see oli enne füüsikat.
Enne inglise keelt hakkasid mõningad mehed meil klassi ees poliitikast rääkima vahetunnil. K, Piret on keskerakondlaste pooldaja ja seda näriti natuke. Tore oli uudistada ja kuulata teiste maailmavaadet, kuigi ise ei julgenud kaarte süübimisi lauale lüüa. Seoses Vene-USA mõjuala küsimustega meenus kohe selle suvine jalgsimatk Mustamäelt koju :D.
Pärast seda möödus inglise keel veidralt. Tõenäoliselt halb õppemetoodika ajas mind kurjaks, sest kogu see õpik ja õpetaja on nii struktureerimata. Niisamuti ka KT :O(.
Pärast inglise keelt soovitas Irja mul tungivalt mitte aknalaual istuda. Olin sunnitud temaga nõustuma. Rääkisin natuke klassiõdedega juttu. Seejuures astus üks pisike poiss meile ligi, ütles mulle kenasti tere ja pärast põgusat kohalolekut läks kangelasena omakste sekka tagasi.
Bioloogia oli mõrvarlikult igav. Huvitavaim osa oli vast see, et mu ennustus läks täide. Õpetaja küsis, kaugel me oleme ja ta andis mulle lisatöö. Mina 1, Piret 0.
Viimane tund kehaline kasvatus sarnanes eilsele. Esialgu võrk, siis lasketiir. Aga täna kukkusin snaiprina läbi. Ise süüdistan püssi :D.
Tuleb märkida, et huvilisi oli ümbrringi laskmisel võrdlemisi palju.
Huvi on üldse huvitav asi VG's. Õpilased pole eriti agarad vastama õpetajate esitatud küsimustele. Mõtted on tunnist kaugemal. Samas, midagi huvitavat on märgata võrreldes Tallinnaga. Klass austab oma õpetajat.
Kool lõppes kuidagi hallilt. Merit ja Henzza läksid suurema edasiplaneerimiseta Viitkale ning mina ja Annu kodu poole. Ilm oli paha ja õhtuks tõi see veel ühe elektrikatkestuse. Sellega seoses põletas kass oma saba küünaldes ära ja ma kaotasin arvutile males ja Annule mahjongis.
Täitsa vaikne päev :O).
Hommik oli taaskord lumine ja tohutult tuisune. Rõve oleks piisav sõna. Külm ja ligane. Kaks esimest tundi kirjandust möödusid võrdlemisi lihtsalt. Tund aega puudus meil elekter ja oli oht, et koolipäev saab ära jäetud. Aga õnneks sai lehmakella saatel elekter tagasi toodud. Natuke pärast 2. tunni algust tuli ka elekter tagasi. Hurraa, tund jätkus täie hooga.
Eelnevalt pimedas me tunnitööd ei olnud arutanud. Rääkisime niisama kenasti üldiselt Vastseliinast ja kohalikust elust (kaitseväelased koduhoovis, heh :D). Täitsa meeldiv oli. Poisid rääkisid täitsa tõsiselt mõttetu killuheitmise asemel ja tütarlapsed... well, nemad valmistasid ette kuskil ja midagi seoses homse rebastepeoga.
Kaks järgnevat tundi olid füüsikad. Lõbus tund, lõbus õpetaja (direktor). Klassile pakkus lausa puhast rõõmu kogu see aeg saada füüsikat praktikas. Testisime jada- ja rööpühendust igasuguste vahenditega (tegime vooluringi jne). Vastremonditud koolimaja ja vahendite olemasolu seda ka võimaldas.
Olime Piretiga paaris. Koostöö sujus ladusalt ja vastused olid kiired tulema. Täitsa tore, täitsa positiivne. Ja ka õpetaja omapärane hajali olek tegi seda asja lõbusamaks. + metafoor voolust kui jõest ja selle hargnevusest!
Enne inglise keelt oli (vist) pikk vahetund, mil sai Henzzaaga poes käidud. Hot dog vms. Sularaha ei olnud kaasas. Või ei, see oli enne füüsikat.
Enne inglise keelt hakkasid mõningad mehed meil klassi ees poliitikast rääkima vahetunnil. K, Piret on keskerakondlaste pooldaja ja seda näriti natuke. Tore oli uudistada ja kuulata teiste maailmavaadet, kuigi ise ei julgenud kaarte süübimisi lauale lüüa. Seoses Vene-USA mõjuala küsimustega meenus kohe selle suvine jalgsimatk Mustamäelt koju :D.
Pärast seda möödus inglise keel veidralt. Tõenäoliselt halb õppemetoodika ajas mind kurjaks, sest kogu see õpik ja õpetaja on nii struktureerimata. Niisamuti ka KT :O(.
Pärast inglise keelt soovitas Irja mul tungivalt mitte aknalaual istuda. Olin sunnitud temaga nõustuma. Rääkisin natuke klassiõdedega juttu. Seejuures astus üks pisike poiss meile ligi, ütles mulle kenasti tere ja pärast põgusat kohalolekut läks kangelasena omakste sekka tagasi.
Bioloogia oli mõrvarlikult igav. Huvitavaim osa oli vast see, et mu ennustus läks täide. Õpetaja küsis, kaugel me oleme ja ta andis mulle lisatöö. Mina 1, Piret 0.
Viimane tund kehaline kasvatus sarnanes eilsele. Esialgu võrk, siis lasketiir. Aga täna kukkusin snaiprina läbi. Ise süüdistan püssi :D.
Tuleb märkida, et huvilisi oli ümbrringi laskmisel võrdlemisi palju.
Huvi on üldse huvitav asi VG's. Õpilased pole eriti agarad vastama õpetajate esitatud küsimustele. Mõtted on tunnist kaugemal. Samas, midagi huvitavat on märgata võrreldes Tallinnaga. Klass austab oma õpetajat.
Kool lõppes kuidagi hallilt. Merit ja Henzza läksid suurema edasiplaneerimiseta Viitkale ning mina ja Annu kodu poole. Ilm oli paha ja õhtuks tõi see veel ühe elektrikatkestuse. Sellega seoses põletas kass oma saba küünaldes ära ja ma kaotasin arvutile males ja Annule mahjongis.
Täitsa vaikne päev :O).
Tuesday, October 13, 2009
Teisipäev
Erinevalt eilsest täna mind lumi ei äratanud. See oli hoiatus teisest toast, et Annu võib sisse magada, kell oli juba 7.
Krips-kraps tegin kohvi ja istusin natuke elutoas emme ja Annuga. Seejärel kordus eilne rada ja kool oli taas käes.
Täna tunnen end täitsa sissesulandununa. Koolis lendasid tsau ja o hai täitsa libedalt. Kuigi eilsega võrreldes oli päev täitsa unine. Juteldes Lennartiga 4. tunni ajal pärast lauluga ühele poole saamist (valmistame pingsalt terve klassiga rebaseid vastu võtma Annela tundidest) kohalikest tegevustest, sai selgeks, et lapsed tõepoolest soovivad oma aega sisustada. Igaüks peab tegema midagi, sest logelemine nagu linnas seda tehakse on laisa inimese tunnus. Vms. See selgus ka eile ajaloo õpetaja jutust, kus ta ülistas Vana-Kreeklaste spordiharjumust, ent laitis maha sümpoosiad. Peaks kirjutama sellest Tiksi nurgakeses, tegemist siiski ju lõppastmes individuaalse heaoluga, mitte ühiskonna omaga.
Siiski-siiski. Tegevusi pole siin küll peadpööritavalt palju, ent parasjagu igaühele. Sisehall ratastega vahenditele, aeroobika ja kergejõustik jne. Sportlik ühiskond. Ei tea, kas vabatahtlikult või ettemääratuna (siit ka kogu klassi passiivaktiivsus).
Kehaline kasvatus oli eneseületamine. Vana kooli mees Uuno andis mulle varutossud kasutamiseks, kuna enda omad olid Tallinnas, kõik mängisid saalis võrku ja poisid käisid 3-3 vahetusega tulistamas. Värske tulistaja kohta olid mul hiilgavad saavutused ja sealt ka hea tuju :O). Kunagi laen vast pildi ka üles.
Igava ja kuivavõitu matemaatika (aines tundus tulevat puudu hasardist, mis minu koolis õpilastele arvudemaailma fantastilistes seiklustes suudetakse tekitada) lõpetas 7-tunnise koolipäeva.
Sellele järgnes [tsensuur]. /.../. Kodus sõin kenasti kõhu täis, läksin Meritile Viitkale külla ja juba õhtul kell 7 proovisin kohaliku kinomaja üle. Õigemini, kino kultuurimaja saalis. Film oli "Vääritud tõprad" ja suurem osa külastajaid läksid lihtsalt jooma. Mind hämmastas nii armas kolkaküla näide - Merit hõikas ühele poisile, et too pea eest ära võtaks kutsudes teda eesnimega. Saaks vaid hallis massis ka endale seda lubada, personaalsel tasapinnal lähenemist st.
Õhtu lõpetas Catu kojusaatmine ja tankla külastamine Annuga, kust mõni ikka oma viimase viina/õlle enne kümmet ostis. Minu kaubaks koka, Annul kakao. Tanklamüüja oli tuttav, seega nad vestlesid (2 reeglit Vastseliinas: suurem osa meessoo esindajaid on identsed ja kõik teavad kõiki).
Koolis saime värskelt nähtud klassivennaga, kelle kooliskäimisharjumused sarnanevad minu tavapärase oleku omaga ühisele nõule, et Vastseliina kool paneb liialt vähe rõhku tunnis tehtavale tööle ja pingutab üle koduse tööga. Ja koduse töö lainelt lõpetan oma blogi. On nii üks kui teine nüüd valmis.
Krips-kraps tegin kohvi ja istusin natuke elutoas emme ja Annuga. Seejärel kordus eilne rada ja kool oli taas käes.
Täna tunnen end täitsa sissesulandununa. Koolis lendasid tsau ja o hai täitsa libedalt. Kuigi eilsega võrreldes oli päev täitsa unine. Juteldes Lennartiga 4. tunni ajal pärast lauluga ühele poole saamist (valmistame pingsalt terve klassiga rebaseid vastu võtma Annela tundidest) kohalikest tegevustest, sai selgeks, et lapsed tõepoolest soovivad oma aega sisustada. Igaüks peab tegema midagi, sest logelemine nagu linnas seda tehakse on laisa inimese tunnus. Vms. See selgus ka eile ajaloo õpetaja jutust, kus ta ülistas Vana-Kreeklaste spordiharjumust, ent laitis maha sümpoosiad. Peaks kirjutama sellest Tiksi nurgakeses, tegemist siiski ju lõppastmes individuaalse heaoluga, mitte ühiskonna omaga.
Siiski-siiski. Tegevusi pole siin küll peadpööritavalt palju, ent parasjagu igaühele. Sisehall ratastega vahenditele, aeroobika ja kergejõustik jne. Sportlik ühiskond. Ei tea, kas vabatahtlikult või ettemääratuna (siit ka kogu klassi passiivaktiivsus).
Kehaline kasvatus oli eneseületamine. Vana kooli mees Uuno andis mulle varutossud kasutamiseks, kuna enda omad olid Tallinnas, kõik mängisid saalis võrku ja poisid käisid 3-3 vahetusega tulistamas. Värske tulistaja kohta olid mul hiilgavad saavutused ja sealt ka hea tuju :O). Kunagi laen vast pildi ka üles.
Igava ja kuivavõitu matemaatika (aines tundus tulevat puudu hasardist, mis minu koolis õpilastele arvudemaailma fantastilistes seiklustes suudetakse tekitada) lõpetas 7-tunnise koolipäeva.
Sellele järgnes [tsensuur]. /.../. Kodus sõin kenasti kõhu täis, läksin Meritile Viitkale külla ja juba õhtul kell 7 proovisin kohaliku kinomaja üle. Õigemini, kino kultuurimaja saalis. Film oli "Vääritud tõprad" ja suurem osa külastajaid läksid lihtsalt jooma. Mind hämmastas nii armas kolkaküla näide - Merit hõikas ühele poisile, et too pea eest ära võtaks kutsudes teda eesnimega. Saaks vaid hallis massis ka endale seda lubada, personaalsel tasapinnal lähenemist st.
Õhtu lõpetas Catu kojusaatmine ja tankla külastamine Annuga, kust mõni ikka oma viimase viina/õlle enne kümmet ostis. Minu kaubaks koka, Annul kakao. Tanklamüüja oli tuttav, seega nad vestlesid (2 reeglit Vastseliinas: suurem osa meessoo esindajaid on identsed ja kõik teavad kõiki).
Koolis saime värskelt nähtud klassivennaga, kelle kooliskäimisharjumused sarnanevad minu tavapärase oleku omaga ühisele nõule, et Vastseliina kool paneb liialt vähe rõhku tunnis tehtavale tööle ja pingutab üle koduse tööga. Ja koduse töö lainelt lõpetan oma blogi. On nii üks kui teine nüüd valmis.
Monday, October 12, 2009
Esmaspäev
Hommik. Eesttoast kostab vastpestud peaga Annu rõõmuhõise: "Lumi". Muudan asendi inimesekohaseks. Rõduaknast paistab valge plats ja kortermaja. Mõnus. (PS! Köögiaknast paistab suuur suuuur põllulapp).
Mingil hetkel pesemise ja hommikukohvi vahel helistas Jane Annule. Ta jõudis ilusasti kooli, ütles minu käsul turvaonule tere ja läks garderoobi poole. Ning sai ka edasised juhised. Teistkätt minu saaga algus oli veel ees, kui Jane juba tsiviliseeritud metropolilaste sotsiaalsesse keerisesse sukeldumas oli.
Otsus langetatud, tuli liikuma hakata. Annul läks aega kauem kui mul, lol. Aga õue ta liikus ja ilma trotsides liikusime mööda kruusatänavaid ja sissetallamata lumeradu konstaablipunkti juurde, kus saime kokku Katuga. Viimane peatus enne kadalippu.
Juba sillale jõudes tabasid mind esimeste kohalike uudishimulikud pilgud. "Kes see on!?!?" oli vast nende peas päris põrutav küsimus. Aga mis seal imestada, lahedad päikeseprillid, must mantel, Muhu müts ja Wagneri Valküüre iseloomustav miljöö. Või siis lihtsalt salapärane inkognito, mis oli suht lahe.
Koolimajas sees oli tunne justkui enne benji-hüpet. Mind olid toetamas Henzzzaaa, Merit, Annu ja Katu. Kedagi rohkemat ma aga ei teadnud ja need 5 minutit enne klassijuhataja tundi paistsid päris klaustrofoobsed. Võõras tunne oli, ehkki keegi ei võõrastanud. Lennart ütles isegi tere :O).
Kell helises ja algas klassijuhataja tund. Esmaspäeviti on komme seda pidada ja tuleb tõdeda - idee on hiilgav. ~15 minutit tõsist juttu klassi asjast. Ning seejärel ainetund.
Klassijuhataja tund oli lühidalt minu tutvustamiseks ja teateks, et tänane päev Annelaga möödub rebastepäeva ettevalmistamise tähe all. Selle rolli/au/kohuse sain ma Janelt endale.
Sellele järgnes terav tund matemaatikat. Kuigi ma teadsin õrnalt, et KT on tulemas, olid mu teadmised jadadest õrnalt öeldes vana rasva peale üles ehitatud. Töö oli kahes osas, millest teise osa tegin teisel matem. tunnil, mis asendas füüsikat. Teine osa feilis mul. Totaalselt. Aga see toimus juba 5. tunni ajal.
Eesti keele tund oligi pühendatud rebastepäeva ettevalmistamisele. Olid pildid, sildid, lööklaused. Sisuliset esimene hetk, mil ma oma klassiga astusin lähemasse kontakti ja leidsin, et kõik on täitsa toredad ja agarad töötama. Polnud nilbusi ega viginaid. Ka tülid puudusid igasuguste pseudoprobleemide osas (a la, "miks tema lause, mitte minu oma... niuuu?"). Armas ja südamelähedane.
Ajalugu oli muhe. Vaadati videost Viasat History salvestust Trooja Helena kohta, õpetaja demonstreeris minule sümpaatset maamehe retoorikakunsti (arvamus-, mitte arutelupoliitik). Tunni lõpus avaldas härra ka soovi mu perekonnast lähemat infot saada, mida ma loomulikult ei jaga (kas Tiksid on mu sugulased : D).
Vene keeles oli õpetaja, ei olnud, ent võrreldes Tallinna haridustasemega on siinne vägagi individualiseeritum ja arusaadavam. Nimelt on õpetaja näol tegemist rohkem andjana kui pürgijana. Tööd tehakse jah südamega, täitsa õige.
Inglise keel oli väheke väeti venelannast õpetajaga, kelle sõna klassist üle ei käinud. Tõenäoliselt jäi areng sinna taha ka toppama. Mulle ei meeldi, et klass tema tööd segab. Seda enam, et vaest naist kiusatakse vist ainult tema rahvuse tõttu.
Tantsimise asemel tutvustas õpetaja Annela mulle uurimustöö olemust.
Väikse kooli kohta on tegemist päris tubli asutusega. Aga erinevalt klassi iseloomustatud auahnuse asemel jäi mulle silma rohkem
1) grupeerumine
2) sõbralikkus
Kuigi klassis on vähe õpilasi, ei suhtle kõik kõigiga. Mis mind aga puudutab, siis leidsin õige pea ühise keele nii mõnegi õpilasega. Pinginaaber Piret oli äärmiselt abivalmis ja julgustava naeratusega, aitäh.
Koolimaja iseloomustab distsipliin. Tõenäoliselt tuleneb see kogukonna moraalinormidest, sest kõik tunnevad kõiki ja tegemist pole halli massiga, kus rahval on pohhui.
Seinad, aknad, uksed jms on ka korras. Euroremont.
Mingil hetkel pesemise ja hommikukohvi vahel helistas Jane Annule. Ta jõudis ilusasti kooli, ütles minu käsul turvaonule tere ja läks garderoobi poole. Ning sai ka edasised juhised. Teistkätt minu saaga algus oli veel ees, kui Jane juba tsiviliseeritud metropolilaste sotsiaalsesse keerisesse sukeldumas oli.
Otsus langetatud, tuli liikuma hakata. Annul läks aega kauem kui mul, lol. Aga õue ta liikus ja ilma trotsides liikusime mööda kruusatänavaid ja sissetallamata lumeradu konstaablipunkti juurde, kus saime kokku Katuga. Viimane peatus enne kadalippu.
Juba sillale jõudes tabasid mind esimeste kohalike uudishimulikud pilgud. "Kes see on!?!?" oli vast nende peas päris põrutav küsimus. Aga mis seal imestada, lahedad päikeseprillid, must mantel, Muhu müts ja Wagneri Valküüre iseloomustav miljöö. Või siis lihtsalt salapärane inkognito, mis oli suht lahe.
Koolimajas sees oli tunne justkui enne benji-hüpet. Mind olid toetamas Henzzzaaa, Merit, Annu ja Katu. Kedagi rohkemat ma aga ei teadnud ja need 5 minutit enne klassijuhataja tundi paistsid päris klaustrofoobsed. Võõras tunne oli, ehkki keegi ei võõrastanud. Lennart ütles isegi tere :O).
Kell helises ja algas klassijuhataja tund. Esmaspäeviti on komme seda pidada ja tuleb tõdeda - idee on hiilgav. ~15 minutit tõsist juttu klassi asjast. Ning seejärel ainetund.
Klassijuhataja tund oli lühidalt minu tutvustamiseks ja teateks, et tänane päev Annelaga möödub rebastepäeva ettevalmistamise tähe all. Selle rolli/au/kohuse sain ma Janelt endale.
Sellele järgnes terav tund matemaatikat. Kuigi ma teadsin õrnalt, et KT on tulemas, olid mu teadmised jadadest õrnalt öeldes vana rasva peale üles ehitatud. Töö oli kahes osas, millest teise osa tegin teisel matem. tunnil, mis asendas füüsikat. Teine osa feilis mul. Totaalselt. Aga see toimus juba 5. tunni ajal.
Eesti keele tund oligi pühendatud rebastepäeva ettevalmistamisele. Olid pildid, sildid, lööklaused. Sisuliset esimene hetk, mil ma oma klassiga astusin lähemasse kontakti ja leidsin, et kõik on täitsa toredad ja agarad töötama. Polnud nilbusi ega viginaid. Ka tülid puudusid igasuguste pseudoprobleemide osas (a la, "miks tema lause, mitte minu oma... niuuu?"). Armas ja südamelähedane.
Ajalugu oli muhe. Vaadati videost Viasat History salvestust Trooja Helena kohta, õpetaja demonstreeris minule sümpaatset maamehe retoorikakunsti (arvamus-, mitte arutelupoliitik). Tunni lõpus avaldas härra ka soovi mu perekonnast lähemat infot saada, mida ma loomulikult ei jaga (kas Tiksid on mu sugulased : D).
Vene keeles oli õpetaja, ei olnud, ent võrreldes Tallinna haridustasemega on siinne vägagi individualiseeritum ja arusaadavam. Nimelt on õpetaja näol tegemist rohkem andjana kui pürgijana. Tööd tehakse jah südamega, täitsa õige.
Inglise keel oli väheke väeti venelannast õpetajaga, kelle sõna klassist üle ei käinud. Tõenäoliselt jäi areng sinna taha ka toppama. Mulle ei meeldi, et klass tema tööd segab. Seda enam, et vaest naist kiusatakse vist ainult tema rahvuse tõttu.
Tantsimise asemel tutvustas õpetaja Annela mulle uurimustöö olemust.
Väikse kooli kohta on tegemist päris tubli asutusega. Aga erinevalt klassi iseloomustatud auahnuse asemel jäi mulle silma rohkem
1) grupeerumine
2) sõbralikkus
Kuigi klassis on vähe õpilasi, ei suhtle kõik kõigiga. Mis mind aga puudutab, siis leidsin õige pea ühise keele nii mõnegi õpilasega. Pinginaaber Piret oli äärmiselt abivalmis ja julgustava naeratusega, aitäh.
Koolimaja iseloomustab distsipliin. Tõenäoliselt tuleneb see kogukonna moraalinormidest, sest kõik tunnevad kõiki ja tegemist pole halli massiga, kus rahval on pohhui.
Seinad, aknad, uksed jms on ka korras. Euroremont.
Sunday, October 11, 2009
Subscribe to:
Comments (Atom)
