Esmaspäev

Hommik. Eesttoast kostab vastpestud peaga Annu rõõmuhõise: "Lumi". Muudan asendi inimesekohaseks. Rõduaknast paistab valge plats ja kortermaja. Mõnus. (PS! Köögiaknast paistab suuur suuuur põllulapp).

Mingil hetkel pesemise ja hommikukohvi vahel helistas Jane Annule. Ta jõudis ilusasti kooli, ütles minu käsul turvaonule tere ja läks garderoobi poole. Ning sai ka edasised juhised. Teistkätt minu saaga algus oli veel ees, kui Jane juba tsiviliseeritud metropolilaste sotsiaalsesse keerisesse sukeldumas oli.

Otsus langetatud, tuli liikuma hakata. Annul läks aega kauem kui mul, lol. Aga õue ta liikus ja ilma trotsides liikusime mööda kruusatänavaid ja sissetallamata lumeradu konstaablipunkti juurde, kus saime kokku Katuga. Viimane peatus enne kadalippu.

Juba sillale jõudes tabasid mind esimeste kohalike uudishimulikud pilgud. "Kes see on!?!?" oli vast nende peas päris põrutav küsimus. Aga mis seal imestada, lahedad päikeseprillid, must mantel, Muhu müts ja Wagneri Valküüre iseloomustav miljöö. Või siis lihtsalt salapärane inkognito, mis oli suht lahe.

Koolimajas sees oli tunne justkui enne benji-hüpet. Mind olid toetamas Henzzzaaa, Merit, Annu ja Katu. Kedagi rohkemat ma aga ei teadnud ja need 5 minutit enne klassijuhataja tundi paistsid päris klaustrofoobsed. Võõras tunne oli, ehkki keegi ei võõrastanud. Lennart ütles isegi tere :O).

Kell helises ja algas klassijuhataja tund. Esmaspäeviti on komme seda pidada ja tuleb tõdeda - idee on hiilgav. ~15 minutit tõsist juttu klassi asjast. Ning seejärel ainetund.
Klassijuhataja tund oli lühidalt minu tutvustamiseks ja teateks, et tänane päev Annelaga möödub rebastepäeva ettevalmistamise tähe all. Selle rolli/au/kohuse sain ma Janelt endale.
Sellele järgnes terav tund matemaatikat. Kuigi ma teadsin õrnalt, et KT on tulemas, olid mu teadmised jadadest õrnalt öeldes vana rasva peale üles ehitatud. Töö oli kahes osas, millest teise osa tegin teisel matem. tunnil, mis asendas füüsikat. Teine osa feilis mul. Totaalselt. Aga see toimus juba 5. tunni ajal.

Eesti keele tund oligi pühendatud rebastepäeva ettevalmistamisele. Olid pildid, sildid, lööklaused. Sisuliset esimene hetk, mil ma oma klassiga astusin lähemasse kontakti ja leidsin, et kõik on täitsa toredad ja agarad töötama. Polnud nilbusi ega viginaid. Ka tülid puudusid igasuguste pseudoprobleemide osas (a la, "miks tema lause, mitte minu oma... niuuu?"). Armas ja südamelähedane.
Ajalugu oli muhe. Vaadati videost Viasat History salvestust Trooja Helena kohta, õpetaja demonstreeris minule sümpaatset maamehe retoorikakunsti (arvamus-, mitte arutelupoliitik). Tunni lõpus avaldas härra ka soovi mu perekonnast lähemat infot saada, mida ma loomulikult ei jaga (kas Tiksid on mu sugulased : D).
Vene keeles oli õpetaja, ei olnud, ent võrreldes Tallinna haridustasemega on siinne vägagi individualiseeritum ja arusaadavam. Nimelt on õpetaja näol tegemist rohkem andjana kui pürgijana. Tööd tehakse jah südamega, täitsa õige.
Inglise keel oli väheke väeti venelannast õpetajaga, kelle sõna klassist üle ei käinud. Tõenäoliselt jäi areng sinna taha ka toppama. Mulle ei meeldi, et klass tema tööd segab. Seda enam, et vaest naist kiusatakse vist ainult tema rahvuse tõttu.
Tantsimise asemel tutvustas õpetaja Annela mulle uurimustöö olemust.

Väikse kooli kohta on tegemist päris tubli asutusega. Aga erinevalt klassi iseloomustatud auahnuse asemel jäi mulle silma rohkem
1) grupeerumine
2) sõbralikkus
Kuigi klassis on vähe õpilasi, ei suhtle kõik kõigiga. Mis mind aga puudutab, siis leidsin õige pea ühise keele nii mõnegi õpilasega. Pinginaaber Piret oli äärmiselt abivalmis ja julgustava naeratusega, aitäh.

Koolimaja iseloomustab distsipliin. Tõenäoliselt tuleneb see kogukonna moraalinormidest, sest kõik tunnevad kõiki ja tegemist pole halli massiga, kus rahval on pohhui.
Seinad, aknad, uksed jms on ka korras. Euroremont.